​Olen kuulnud Hydra vastupandamatust ilust ja sellest erilisest miskist, mida sel saarel kogeda võib, nii mõneltki tuttavalt ja lugenud lugudest. Ma ei eita, et olin vaimus ette valmistunud ilusaima iluga kohtumiseks. Kuid tegelikult pole see lihtsalt tavaline ilu, mis lummab, vaid midagi, mida saav vaid aega maha võttes ja rahus kulgedes ise tunnetada.
Saabusin sadamasse sombusel pealelõunal, olles Aeginalt tulles Porosel oma praami kaks tundi oodanud, enne seda Porose ühest sadamast teise oma kohvriga kilomeeter maad kärutanud ja sellest pisut väsinud.
Teadsin, et Hydra on saar, kus autosid ei ole ning ainsaks liikumisvahendiks eeslid ja muulad. See olevat ka põhjus, miks saar oma autentsuses ja eheduses tõmbab ligi turiste nii lähedalt kui kaugelt. See on populaarne saar nii Kreekast kui ka mujalt saabunud turistide seas ning samuti on ta tuntud kui üks kallimaid saari ja seega just jõukamate turistide ligimeelitaja.
Tõepoolest, laevalt saabudes on sul võimalik asetada oma kohver kas eesli või muula selga ja nii oma jõudu säästa. Kuna GPS näitab minu peatuspaigani jõudmiseks sadamaväljakult vaid 6 minutit, otsustan loomi säästa ja kondiaurul liikuda.
Olgu öeldud, et tervel saarel on tänavakatteks munakivid, mis küll kohalikule koloriidile väärtust lisavad, kuid kohvrirataste all end hästi tunda annavad. Kuna kogu linn on ehitatud väikest lahesoppi ümbritsevale amfiteatrikujulisele mäenõlvale, kulgevad ka tänavad tõusvas joones mäe suunas.
Mu kohver on keskmise suurusega, mitte see kõige suurem, ja seljas on mul ka seljakott, nii et mäkketõus kohvrirataste kolinal külalistemaja poole mõjub kena aeroobse trennina.
Huvitav, kuidas teised nii heas vormis on, mõtlen endast möödatuhisevaid kohvreid lohistavaid noori vaadates.
Järske treppe võttes olen minagi peagi Athina Guesthousis kohal ja mind märgates tuleb perenaine appi kohvrit üle viimaste järskude treppide tõstma, sest koos seljakotiga seljas pole see ülesanne sugugi kerge.
Öömaja on igati kena ja stiilne, selline retrolik, kuid samas kaasaegne. Minu toa number on 3, nagu mu sünnikuupäevgi. Ja milline maaliline vaade avaneb aknast – valged punaste katustega majad mäenõlval lösutamas ja kogu hiilguses mu silma rõõmustamas ning nende kohal kõrguvad kaljud mägede embuses seda kaunist pilti täiendamas.
Lähen linnaga tutvuma ja nüüd on allamäkke minek tunduvalt kergem. Jalutan sadamas ja bastioni juures, kust avanevad kaunid vaated linnale. Ma võiks lõputult seda ilu pildile püüda. Nii linnapanoraami ja sadamas loksuvaid jahte või hoopis kaupluste vaateaknaid, mis oma erilisuses lausa kunstiliselt mõjuvad.
Saarega sama nime kandev pealinn on koht, kus sa päris kindlasti ära eksid – no selles mõttes on eksimine muidugi võimatu, et ühel pool on meri ja tegelikult saavutad sa mõningase uitamise järel ka teatud orientiiri –, kuid kui soovid selle linnaga päriselt tutuvuda, pead julgema lubada endal eksida. Niimoodi, et kõnnid ja tegelikult ei tea, kuhu välja jõuad. Ainult nii on võimalik selle linna hõngu tegelikult sisse hingata ja aru saada selle fenomenist. Näiteks minule õpetas see kulgemine oma sisetunde usaldamist – tänavaterägastikus kõndides, kus üks läheb üles ja vasakule ning sealsamas kõrval teine alla ja paremale, või ka vastupidi, ei ole sul aega ega tahtmist mõelda. Valid selle, mis tundub ilusam. Ja kui ka teine seal kõrval oma roosatavate lillevanikutega ääristatud majadega tundub niisama veetlev, siis lased lihtsalt lahti, sest tead, et järgmise nuka taga ootab sind samasugune ilu. Sest sul on juba kogemus. Ja niimoodi, oma sisemisest plaanisoovist lahti lastes, kaotad sa osakese oma vanast minast ja täitununa tühjusest kõnnid neil võhmale võtvail tänavail – sest ega pingsalt mõelda ja hingeldada ju samal ajal ei saa – ja tunned end järsku täiesti uuena. Tajud, et sinus on jälle kergust ja ruumi sellele, mis päriselt oluline.
Kas tead, mis sümboolsust kannab endas Hydra nime tähendus? Vana-Kreeka mütoloogias oli hydra ju mitmepealine lohemadu, kellel iga äraraiutud pea asemel kaks uut kasvas. Niisiis tähistab see sõna regeneratsiooni ehk uuenemist. Ja Hydra saar annab selleks suurepäraseid võimalusi, kui neid vaid vastu võtta märkad. 

​Olen nüüd Aeginas juba mõned päevad olnud ja esimesed ehmatavad muljed hotellitoast on asendunud juba teatava kodususega.
See klaustrofoobiline kambrike erineb ikka väga mu Ateena elamisest – kööginurka pole, vannitoa põrand ujutab ja üldse on kõik kuidagui väsinud ja kulunud ja väga askeetlik. Toas pole ei keedukannu ega midagi. Läksin alt küsima, et soovin hommikul oma tervise preparaadi võtmiseks kindlasti kuuma vett tassikese. Paluti hommikul kööki tulla küsima. Käisingi ja sain. Aga kolmandal päeval, kui retseptsioonis oli umbkeelne papi, ei saanud ta aminust aru. Peale vajalikke kõnesid tundus talle asi kohale jõudvat. Lubas tuppa tuua. Ja suur oli mu imestus, kui mõne hetke pärast oli ta mu ukse taga lausa pisikese keedukannuga. Nii et olen juba olemisega harjunud, ega ma siia lebotama ei tulnud – olen ju pikad päevad õues. Sestap vajun ka kirjutamise asemel enamasti unehõlma.
Esimesel õhtul läksin jalutama Plakakia neeme suunas. Küll oli hea lõpuks looduses olla ja merd enda ümber näha – tõeline nauding ja hingepuhastus. Tee kulges kõrgemalt, nii et rand laius all ja selle kohal. Minust allpool kõrgusid tugevate suurte käbidega helerohelised männid – just sellised nagu ma Peloponnesoselgi näinud olen. Milline nostalgia seda ilu vaaadates.
Kõndisin neeme tippu, kus üsna veepiiril ilutses kaasagne väike kabel. Tagasi tulles kõndisin alla mööda mäekülge minevatest treppidest ja pikutasin kivisel rannal. Panin peas paika järgmise päeva tegevusi ja püüdsin nuputada, kuidas eesootavail päevils seada oma plaanid nii, et kõik oluline saaks vaadatud. Isegi kui lähen hommikuse bussiga, ei saa ma ühele päevale mahutada kahte objekti – Aphaia templit ja Nektariose kloostrit, sest Achaiast lähedal on Agios Marina ja kui soovin sealgi jalutada ja kolmese, viimase bussiga tagasi tulla, siis klooster enam kavasse ei mahu. Tegelikult ma isegi ei tea praegu, kas buss kloostri juures peatub ja kuidas sealt siis tagasi saan – kas jalgsi või taksoga, mille numbri olin infotahvlitel juures endale telefoni sisestanud. Ja seda võib ka ühe päeva jaoks liiga palju olla. Kaalusin isegi auto rentimist, et saaks võimalikult vähese ajaga palju nähtud, kuid miski minus eelistas siiski seda stressi mitte valida. Nii ma siis keerutasin mõtteid, kus valikus oli minna Moni saarele või Agios Nektariosesse, Achaia templisse, Palaiochorasse, Agistri saarele. Ja muidugi tuleb mul ka otse sadama kõrval paikneva Apollo templi varemed ära vaadata. Avatud on see vaid 17.30-ni nii et bussisõitudelt tulles läheb ehk napikaks.
Milline kõrvulukustav vaikus võttis mind hilisõhtul vastu oma toas. Midagi oli nii teisiti kui Ateenas. Ometi ei suutnud ma uinuda. Täiuslik vaikus ja pimedus ei suutnud laäbi murda mu mõtete tulvast
Vaatamata vähesele unele olin hommikul täiesti reibas. Kas mõjub see saare õhk ja energia kuidagi hästi?
Panin selga oma linase suvekleidi ja läksin pagarikoda otsima, et mõned pirukad osta. Jahe tuul ja pilvine taevas sundisid aga koju tagasi garderoobi vahetama. Õnneks oli bussini aega.
Teekond Achaia templisse kestis pool tundi. Vaated bussiaknast jalust just ei rabanud, kuid võib-olla oli süüdi sombune ilm. Seevastu templi juurest kõrgustest avanev vaade Saroni lahele ja ümbritsevatele saartele oli suursugune.
 

​Üheks soovituseks mulle oli külastada kaunist eeslinna Kifissiat – juba iidsel ajal tuntud kui kuulsate filosoofide ning hiljem ka aristokraatide ja rikkama rahva suvituspaika.
Metroosõit sinna kestab pool tundi ja kui rongilt väljun, võtab mind vastu rohelusse uppuv kaunis väikelinn.
Kulgen kiirustamata ja lasen end lummata kõrgetest rohelistest hekkidest, mis raudaedade taga kindlalt kõrgustesse pürgivad. Selles roheluses kõndides ja teeäärseid nii suuremaid ja metsikuid kui ka korrektselt pügatud puid vaadetes on tunne, et kohe raudaed lõpeb ning mu ees avaneb värav kaunisse parki. Ometi seda ei juhtu – nii sirged ja ühtsed on rohelised aiad ühesuunaliste tänavate ääres.
Panen tähele ka rohelise värvi tooni – aprillikuine aeg näitab lehestikus heledaid toone ja päike kuldab need veelgi erilisemalt oma säraga üle, nii et helerohelised lehed sinitaeva taustal on kui meenutus lapsepõlvest.
Tundes tänavail tampimisest juba üksluisust, näen kaardile vaadates rohelist ala ja võtan suuna sinna. Kuigi GPS mind ühtäkki vasakule suunab – justkui kõrvale mulle settinud sihtmärgist – otsustan, ma ometi kuulata sisetunnet. Ja mu tunnetus juhibki mind sinna, kus näen eemal rohelisi aasa silmi paitamas.
Jõudes tänavalt metsa alla, panen tähele eriliselt rikkalikku õiteilu. Tundsin ennastki kui õiekene õiekeste teel ja olin tänulik, et sellise lillekülluse keskel nii otsese vihje õitsemise võimalikkusest sain. Ma pildistan ja filmin neid – kollaseid, valgeid ja lillasid õisi, astun edasi ja jäädvustan neid taas. Suured tumekollased õied omaette õitsemas ja mõned sammud eemal haprad helekollased kaunitarid turvamas enda lehestikus pelgupaika otsivaid kollaste südametega valgeid õisi, mis oma kontrastsuses kogu aasa rõõmuga üle valavad. Ja sealsamas lillad laiade kroonlehtedega õied, mida mõni päev varem Filopappou mäelgi märkasin. Nad kõik õõtsuvad leebes tuules armastuse taktis ja sosistavad mulle lugusid kaugetest aegadest.
Tunnen end loodusgiidina igati õiges kohas ja tänulik, et sisetunnet kuulates leiangi seda, mida vaja.

Esimese päeva väljasõiduna käisime Piraeuses.
See Ateena lähistel paiknev väikelinn on enamasti tuntud sadamana, kust ümbruskaudsete saartele on igapäevaselt palju laevu väljumas, kuid kui lubada endale väike jalutuskäik selles imekaunis kohas, võid veenduda, et sel paigal on enamatki pakkuda.
Kui päike su jalutuskäigu ajal kõike oma säraga üle kuldab, nagu see minu visiidi ajal oli, võid panna tähele, et tegemist on tõeliselt kauni ja mitmekesise promenaadiga.
Mikrolimanis (tõlkes: Väike sadam) päikese käes kiiskavaid jahte vaadates tekib endalgi tunne nendega Saroni lahe sillerdavatele vetele seilama minna.
Mööda kaldapealset edasi kulgedes jõuad Pasalimanisse (tõlkes. the Suur Sadam), kus toimusid 1896 aasta Olümpiamängude ujumisvõistlused. Ja kui peaks tekkima tahtmine ujuda, on see võimalus endiselt olemas – kas basseinis või meres.
Selle kauni linnakese mäekülgi mööda ülesronimine on paraja trenni eest, kuid vaateplatvormilt avanev imekaunis vaade on jõupingutust väärt. Kitsaid ja kõveraid tänavaid palistavad 1950-ndatest pärinevad neoklassitsistlikud hooned loovad tunde, justkui viibiksid mõnes kaunis Kreeka külakeses – niivõrd inimtühi on see paigake varasel lõunatunnil.
Kui naased majade vahelt aga promenaadile, tõmbavad tähelepanud mitmed oma tuntud headuses kreeka toitu pakkuvad restoranid ja tavernad, mis minu kaaslase sõnul õhtusel ajal rahvast täis on ja meeleolukalt kihavad.
Piraeusest natuke edasi jääb Piraeki, kus samuti Ateena ranniku kaunist kaldapealset imetleda saab. Otse veepiiril on sinise katusega tilluke kabel, kuhu saab sisse minna ja küünla süüdata. Mööda kaldakive kulgeb Kononi müür – osa kindlusmüürist, mis on linna üks olulisemaid kaitserajatisi, kuid ka oluline mälestusmärk antiikajast. Knidose merelahingu (394 B.C.) järgi kutsutakse seda perioodi Kononi ajastuks.
See 2,5 kilomeetri pikkune Themistoklese poolt rajatud ja tänini heas seisukorras säilinud müür märkis linna rajamise algust, kus Themistoklese strateegia tõi kaasa muutuse piirkonna arengus ja pani alguse mereimpeeriumi rajamisele.
Peale Piraeuses käimist vaatasime üle ka uue suure kontserisaali ja Rahvusraamatukogu ala  Megaro Mousikis. See tohutu suur hoone oma kõrgustesse pürgiva arhitektuuriga mõjub ühtaegu nii massiivselt kui ka õhuliselt. Lifitiga üles sõites avaneb imeline vaade kogu linnale, selle piki Saroni lahte kulgevale rannajoonele ja Lycabettuse mäele. Taamal on näha nii suurt sõjalaeva kui ka väiksemaid ja päris suuri ning uhkeid jahte.
Vaatemäng taevas, kus pilved mägedega peitust mängivad ja päike kõigele oma kullasära lisab, on hingekosutav.
Mööda kaldteed alla tulles tunned, kuidas kogu ümbritsev avarus sinuski uusi tasandeid avab.
 

Olen tulnud Erasmuse programmi raames praktikale Ateenasse veebilehe Allovergreece.com juurde.
Saabusin siia 18. aprillil ja jään neljaks nädalaks.
Istun siin oma ultramoodsas korteris seda blogipostitust kirjutades ja kuulan akna taga köhivaid ja lärmavaid meeskodanikke. Jah, selle korteri puhul kõneleb teatav kontrastsus – viimase peal tehnoloogilised lahendused ja läbimõeldud sisekujundus pole justkui korrelatsioonis akna taga valitseva eluheidikute kohatise lärmiga. Aga see mind eriti ei puuduta, kuna kulgen vastavat vahemaad linna suundudes kiiresti ja ei pööra narkouimas tegelastele tähelepanu. Küll aga oleks mul üks õhtu jäänud peaaegu dushi all käimata, sest ma reaalselt ei osanud seda udupeent agregaati tööle panna. Dushivesi tuleb nimelt kaarjast kõrgest keraamilisest moodustisest ja lisaks sellele veel seina seest otsesuunaline juga, mida siis väikeste seinapealsete nupukestega suunata tuleb. Omanik on mulle mitu korda seletanud, kuidas neid vastava veesuuna saamiseks keerata, tõsta või vajutada, kuid minul käib siiani kõik ehku peale. Valamusegisti meenutab aga tõelist miniatuurset purskkaevu, mille segistikangi liikumist aimata püüdes ja oodatava suunaga mööda pannes end kuuma veega isegi kõrvetasin.
Kuigi kõik on siin puhas ja kena, pole kujundus just minu maitse – seinad on tumehallid, kardinad ja vaip kärtspunased ning mööbel must, mille pealt mul tihti raske asju üles leida. Ka mööbli paigutus võiks feng shui-d ja energialiikumisi arvestades veidi teistsugune olla – ei ole hea, kui voodi on täpselt ukse ja akna vahel ja niimoodi energialekkes oma jõuvarusid taastama pead.  Aga kööginurk, kuigi väike, täidab oma eesmärki hästi ja õnneks on külmkapil nupp, millest teda ööseks monotoonse häiriva surina vältimiseks välja lülitada saab.
Õhtust rahu häirivad ka umbes poole üheksa paiku kolistavad prügiautod. Kuna ma aga õhku tahan, ei saa akent kinni ka panna. Aga need on kõik pisiasjad, mille tähtsuselt fookuse võtmine õpetab siiski asju elus õigesse perspektiivi panema ja keskenduma ikkagi päris asjadele. Ehk ajaloolole ja kogu siinsele ilule.
Niisiis istun täna oma voodis ja valutan oma senistele tihedatele vaatamsiväärsusi täis päevadele vastukaaluks oma eilsest mäkkeronimisest valusaid lihaseid ja kirjutan.
Selgub, et kirjutamine ongi siinse praktika raames minu ülesanne. Pean külastama erinevaid kohti ja siis nähtu põhjal lugusid kirjutama, mis siis avaldatakse veebilehel Allovergreece.com. Saabumisjärgsel päeval sõidutab firma esindaja mind ka ise ringi – me külastame Piraeuse sadamat ning kaldapealseil jalutades saame imetleda sealseid uhkeid jahte ja kaunist rannavaadet mägede taustal. Käime ka uues sures kontserdisaalis ja rahvusraamatukogus, mille kõrgustesse laiuv vabaõhu ala koos avarate vaaedtega Ateenale on muljetavaldav.
Järgmistel päevadel tutvun Ateenaga isesivalt ja saadess lummatud selle iidse paiga arheoloogiliste väärtustega pikitud ilust, on mul vaid üks dilemma – kas kulgeda ringi ja nautida või istuda toas ja kirjutada. Tehes üht, jääb tegemata teine ja tundes kuklas ajasurvet, püüan siiski meenutada endale tõde, et südamega tehtud asi – olgu siis iidse kultuuri ammutamine või kirjutamine – on alati piisav.  Niisiis õpin lahti laskma ka liigsetest ootustest iseendale ja usaldama kohalolus sündivat.
„Aga sa võid ju kodus kirjutada. Praegu lihtsalt kogud infot ja materjale,“ ütleb mulle host.
​„Nojah, kui just õige natuke,“ püüan ma talle selgitada, et kodus ootavad mind nii möödunud kui saabuvate sesside kooliasjad, mis minu täit tähelepanu vajavad.
Usun, et väärtuslikeim saab mu edastatu olla vaid siis, kui tuleb läbi ehedate kohalolus sündinud emotsioonide ning otsustan anda oma parima paigaga ühes rütmis vaibides.
​

​

Olen siin olles väga puududst tundnud jalutamisest, kuid täna kontorist tulles, kui päikeseloojanguni oli umbes 1,5 tundi aega, otsustasin hotelli tagasi minna jalgsi.
Kaasreisijana autoaknast välja vaadates on teekond alati tundunud päris pika ja keerulisena, kuid täna taksoaknast trajektoori takseerides tundus see täiesti tehtav. Segadusseajavalt mõjuvad sageli ka pikad U-pöörded, kuid jalakäijana saab neid ju vältida.
Nii mõnus oli pika reipa sammuga mööda siledat teed kõndida – Sheratoni tänaval, kus mu hotell asub ja kus mõned korrad poepidajate aktiivse tähelepanu saatel oma õhtukõndi teinud olen, kukkusin ükskord lausa käpuli, sest jalg jäi mingi konaruse taha kinni.
Täna aga, kõndides kuldse päikese paistel mööda sirget ja siledat teed, leidsin tee äärest isegi ühed õiekesed.
Ühe ristmiku peal tuli suuna valiku osas kahtlus, kuid valisin merega paralleelselt kulgeva tee ja õieti tegin – peagi olin ilusal rannal, kust paistis ära ka praegu tühjalt ja mahajäetuna seisev Hurghada esimene hotell Sheraton. “Hotelli ei tohi pildistada,” ütles mere poolt lähenev turvamees, kui klõpsu juba ära teinud olin.
Kui linnaekskursioonil sõidame seda teed bussiga, siis nüüd sain ka majakast pilti teha – oma asukohaga maismaal eristub ta teistest majakatest.
Armsaid rahulikke koeri on ka tänavail ringi jalutamas või magamas. Nii palju soojust ja kodutunnet õhkub neist. Täna tegin ühele isegi pai, kui ta armsalt päikese käes peesitas.
Siis tervitas mind Hurghada linnapanoraam ja mõned pikad sammud hiljem olingi märkamatult oma hotelli jõudnud.
Rõõm liikumisest ja õnnestunud orienteerumisest! Ja see nii spetsiifiline Egiptuse hõng, omane just loojangueelsele kuldsele tunnile, mis meele rõõmsaks ja hinge soojaks teeb.

Soovin sinuga siin jagada oma tähelepanekuid ja märkamisi, mis kogunenud ja settinud mööda maailma reisides.  Iga rännak kannab endas lisaks uutele elamustele ka tükikesi vanast, mis mtuljete vastuvõtjasse talletununa uuest just talle ainuomase pildi loovad.
Seega, kui külastame ka samu kohti, pole meie taju ja nägemine neist iialgi sama.
Kutsun sind endaga rändama radadele, mis veel teadmata, kuid osa saama ka sellest, mis varasema kogemusena mu mällu pakituma end ka uues lahti rullida tahab.
Täna, päikesepesa esimesel päeval, olen oma tööülesannetega seoses Egiptuses,  Hurghadas ja tahan sulle jagada igapäevaseid ja lihtsaid seiku oma elust, läbi vaatenurga, mis just mulle ennast avab.