|
11/5/2023 0 Comments Ateena 2023. Hydra fenomenOlen kuulnud Hydra vastupandamatust ilust ja sellest erilisest miskist, mida sel saarel kogeda võib, nii mõneltki tuttavalt ja lugenud sellest lugusid. Ma ei eita, et olin vaimus ette valmistunud ilusaima iluga kohtumiseks. Ometi pole see lihtsalt tavaline ilu, mis sind lummab, vaid midagi, mida saab vaid aega maha võttes ja rahus kulgedes tunnetada.
Kohalejõudmine saarele Saabusin sadamasse ühel sombusel pealelõunal, olles Aeginalt tulles Porosel oma praami kaks tundi oodanud, enne seda oma kohvriga Porose ühest sadamast teise umbes kilomeeter maad kärutanud ja tundsin end sellest pisut väsinuna. Teadsin, et Hydra on saar, kus autosid ei ole ning ainsaks liikumisvahendiks eeslid ja muulad. See olevat ka põhjus, miks saar oma autentsuses ja eheduses tõmbab ligi turiste nii lähedalt kui kaugelt. See on populaarne saar nii Kreekast kui ka mujalt saabunud turistide seas ning samuti on ta tuntud kui üks kallimaid saari ja seega just jõukamate turistide ligimeelitaja. Tõepoolest, laevalt saabudes on sul võimalik asetada oma kohver kas eesli või muula selga ja nii oma jõudu säästa. Kuna GPS näitab minu peatuspaigani jõudmiseks sadamaväljakult vaid kuus minutit, otsustan ma loomi mitte ekspluateerida ja kondiaurul edasi liikuda. Olgu öeldud, et tervel saarel on tänavakatteks munakivid, mis küll kohalikule koloriidile väärtust lisavad, kuid kohvrirataste all liikumis(eba)mugavusena end hästi tunda annavad. Kuna kogu linn on ehitatud väikest lahesoppi ümbritsevale amfiteatrikujulisele mäenõlvale, kulgevad ka tänavad tõusvas joones mäe suunas. Mu kohver on keskmise suurusega, mitte see kõige suurem, ja seljas on mul ka seljakott, nii et mäkketõus kohvrirataste kolinal külalistemaja poole mõjub kena aeroobse trennina. Huvitav, kuidas teised nii heas vormis on, mõtlen endast möödatuhisevaid kohvreid lohistavaid noori vaadates. Järske treppe võttes olen ma aga peagi Athina Guesthousis kohal ja mind märgates tuleb perenaine välja, et aidata mu kohver üle viimaste järskude treppide, sest koos seljakotiga seljas pole see ülesanne sugugi kerge. Mu öömaja on igati kena ja stiilne, selline retrolik, kuid samas kaasaegne. Minu toa number on 3, nagu mu sünnikuupäevgi. Huvitav, kas see on hea enna, mõtlen ma endamisi. Ja milline maaliline vaade avaneb aknast – valged punaste katustega majad mäenõlval lösutamas ja kogu hiilguses mu silma rõõmustamas ning nende kohal kõrguvad mägede embuses kaljud seda kaunist vaatepilti täiendamas. Jalutuskäik linnas Lähen linnaga tutvuma ja nüüd on allamäkke minek tunduvalt kergem. Jalutan sadamas ja bastioni juures, kust avanevad kaunid vaated saare pealinnale. Ma võiks lõputult seda ilu pildile püüda. Nii linnapanoraami ja sadamas loksuvaid jahte või hoopis kaupluste vaateaknaid, mis oma erilisuses lausa kunstiliselt mõjuvad. Saarega sama nime kandev pealinn on koht, kus sa päris kindlasti ära eksid – no selles mõttes on eksimine muidugi võimatu, et ühel pool on alati meri ja tegelikult saavutad sa mõningase uitamise järel ka teatud orientiiri. Usalda kulgemist! Aga kui soovid selle linnaga päriselt tutuvuda, pead julgema lubada endal eksida. Niimoodi, et kõnnid ja tegelikult sa ei tea, kuhu välja jõuad. Ainult nii on võimalik selle imetabase linna hõngu endasse hingata ja aru saada selle fenomenist. Näiteks minule õpetas see laisalt looklevail munakiviteil kulgemine oma sisetunde usaldamist – tänavaterägastikus kõndides, kus üks läheb üles ja vasakule ning sealsamas kõrval teine hoopis alla ja paremale, või ka vastupidi, ei ole sul ei aega ega tahtmist mõelda. Valid selle, mis tundub ilusam ja kutsuvam. Ja kui ka teine tänavajupp seal kõrval oma roosatavate lillevanikutega ääristatud majadega tundub niisama veetlev, siis lased lihtsalt lahti, sest sa tead juba, et järgmise nurga taga ootab sind samasugune ilu. Sest sul on juba kogemus sellest. Ja niimoodi, oma sisemisest plaanisoovist lahti lastes, kaotad sa osakese oma vanast minast ja täitununa tühjusest kõnnid neil võhmale võtvail tänavail – sest ega pingsalt mõelda ja hingeldada ju samal ajal ei saa – ja tunned end järsku täiesti uuena. Tajud, et sinus on jälle kergust ja ruumi sellele, mis päriselt oluline. Hydra kui lohemadu Kas tead, mis sümboolsust kannab endas Hydra nime tähendus? Vana-Kreeka mütoloogias oli hydra ju mitmepealine lohemadu, kellel iga äraraiutud pea asemel kaks uut kasvas. Niisiis tähistab see sõna regeneratsiooni ehk uuenemist. Ja Hydra saar annab selleks suurepäraseid võimalusi, kui neid vaid vastu võtta märkad.
0 Comments
7/5/2023 0 Comments Ateena 2023. AeginaAlgus
Olen nüüd Aegina saarel juba mõned päevad olnud ja esimesed ehmatavad muljed hotellitoast on asendunud teatava kodususega. See klaustrofoobiline kambrike erineb ikka väga mu Ateena elamisest – kööginurka pole, vannitoa põrand ujutab ja üldse on kõik kuidagi väsinud ja kulunud ja väga askeetlik. Toas pole isegi veekeedukannu ega midagi. Läksin alt küsima, et soovin hommikul oma tervise preparaadi võtmiseks kindlasti kuuma vett tassikese. Paluti hommikul kööki tulla küsima. Käisingi ja sain. Aga kolmandal päeval, kui retseptsioonis oli umbkeelne papi, ei saanud ta minu soovist aru. Alles peale vajalikke kõnesid kreeka keeles, kus vahepeal toru inglisekeelseteks selgitusteks mulle anti, tundus talle asi kohale jõudvat. Lubas keedukannu mulle tuppa tuua. Ja suur oli mu imestus, kui mõne hetke pärast oligi ta mu ukse taga, pisike veekeedukann käes! Nii et hakkan siinse olemisega juba harjuma ja ega ma siia lebotama tulnudki. Olen ju pikad päevad õues ja sestap vajun ka kirjutamise asemel enamasti unehõlma. Lõpuks loodusesse Esimesel õhtul läksin jalutama Plakakia neeme suunas. Küll oli hea lõpuks looduses olla ja enda ümber merd näha – tõeline nauding ja hingepuhastus peale enam kui kaht nädalat suurlinnas. Tee kulges merepinnast pisut kõrgemal, väikese järsaku peal, nii et rand laius all ja minul avanes justkui selle kohal kõndides võimalus kogu seda helesinist ilu endasse ahmida. Minust allpool kõrgusid tugevate suurte käbidega helerohelised männid – just sellised nagu ma Peloponnesoselgi näinud olen. Milline nostalgia seda ilu vaadates. Kõndisin neeme tippu, kus üsna veepiiril ilutses kaasagne väike kabel. Tagasi tulles tõmbasid mind trepid, mis mööda mäekülge alla mere suunas lookleid ja mõõdetud sammul neid mõõtes jõudsin täiesti vee äärde. Küll see oli tore! Pikutasin kivisel rannal ja lubasin õhtupäikese kiirtel end soojendada. Valikud ja tegemised Peas panin paika juba järgmise päeva tegevusi ja püüdsin nuputada, kuidas eesootavaiks päevils seada oma tegevused nii, et kõik oluline saaks tehtud ja nähtud. Mõistsin, et isegi kui läheksin hommikuse bussiga, ei saa ma ühele päevale mahutada kahte olulist objekti – Aphaia templit ja Nektariose kloostrit, sest Achaia lähedal on saare teine oluline linn Agios Marina ja kui soovin sealgi jalutada ja kella kolmese, viimase bussiga tagasi tulla, siis klooster enam mu kavasse ei mahuks. Tegelikult ma isegi ei tea, kas buss kloostri juures üldse peatub ja kuidas sealt tagasi saan – kas jalgsi või taksoga, mille numbri olin sadama infotahvlilt ettenägelikult endale telefoni sisestanud. Ja seda võib ka ühe päeva jaoks liiga palju olla. Kaalun isegi auto rentimist, et saaks võimalikult vähese ajaga palju nähtud, kuid miski minus eelistas siiski seda stressi mitte valida. Nii ma siis keerutan mõtteid, kus valikus on minna Moni saarele või Agios Nektariosesse, Achaia templisse, Palaiochorasse, Agistri saarele. Ja muidugi tuleb mul ka otse sadama kõrval paikneva Apollo templi varemed ära vaadata. Avatud on see vaid 17.30-ni nii et bussisõitudelt tulles läheb ehk napikaks. Väikesaare idüll Milline kõrvulukustav vaikus võttis mind vastu, kui hilisõhtul oma tuppa jõudsin. Midagi oli nii teisiti kui Ateenas. Ometi ei saanud ma und. Täiuslik vaikus ja pimedus ei suutnud läbi murda mu mõtete tulvast, mis uute elamuste ja võimaluste veskis jahvatades omale kohta püüdsid leida. Vaatamata vähesele unele olin hommikul täiesti reibas. Kas mõjub saare puhas õhk ja energia kuidagi hästi, küsisin ma endalt. Panin selga oma linase suvekleidi ja läksin pagarikoda otsima, et mõned pirukad osta. Jahe tuul ja pilvine taevas sundisid mind aga koju tagasi pöörduma ja garderoobi vahetama. Õnneks oli bussini aega. Teekond Achaia templisse kestis pool tundi. Vaated bussiaknast jalust just ei rabanud, kuid võib-olla oli süüdi sombune ilm. Seevastu kõrgelt templi juurest avanev vaade Saroni lahele ja ümbritsevatele saartele oli suursugune. Kirjutasin sellest saarest ka inglise keelse artikli kodulehele, mille juures olin praktikal. website Alloverfreece.com. 1/5/2023 0 Comments Ateena 2023. KifisiaÜheks soovituseks mulle oli külastada kaunist eeslinna Kifissiat – juba iidsel ajal tuntud kui kuulsate filosoofide ning hiljem ka aristokraatide ja rikkama rahva suvituspaika.
Metroosõit sinna kestab pool tundi ja kui rongilt väljun, võtab mind vastu rohelusse uppuv kaunis väikelinn. Kulgen kiirustamata ja lasen end lummata kõrgetest rohelistest hekkidest, mis raudaedade taga kindlalt kõrgustesse pürgivad. Selles roheluses kõndides ja teeäärseid nii suuremaid ja metsikuid kui ka korrektselt pügatud puid vaadetes on tunne, et kohe raudaed lõpeb ning mu ees avaneb värav kaunisse parki. Ometi seda ei juhtu – nii sirged ja ühtsed on rohelised aiad ühesuunaliste tänavate ääres. Panen tähele ka rohelise värvi tooni – aprillikuine aeg näitab lehestikus heledaid toone ja päike kuldab need veelgi erilisemalt oma säraga üle, nii et helerohelised lehed sinitaeva taustal on kui meenutus lapsepõlvest. Tundes tänavail tampimisest juba üksluisust, näen kaardile vaadates rohelist ala ja võtan suuna sinna. Kuigi GPS mind ühtäkki vasakule suunab – justkui kõrvale mulle settinud sihtmärgist – otsustan, ma ometi kuulata sisetunnet. Ja mu tunnetus juhibki mind sinna, kus näen eemal rohelisi aasa silmi paitamas. Jõudes tänavalt metsa alla, panen tähele eriliselt rikkalikku õiteilu. Tundsin ennastki kui õiekene õiekeste teel ja olin tänulik, et sellise lillekülluse keskel nii otsese vihje õitsemise võimalikkusest sain. Ma pildistan ja filmin neid – kollaseid, valgeid ja lillasid õisi, astun edasi ja jäädvustan neid taas. Suured tumekollased õied omaette õitsemas ja mõned sammud eemal haprad helekollased kaunitarid turvamas enda lehestikus pelgupaika otsivaid kollaste südametega valgeid õisi, mis oma kontrastsuses kogu aasa rõõmuga üle valavad. Ja sealsamas lillad laiade kroonlehtedega õied, mida mõni päev varem Filopappou mäelgi märkasin. Nad kõik õõtsuvad leebes tuules armastuse taktis ja sosistavad mulle lugusid kaugetest aegadest. Tunnen end loodusgiidina igati õiges kohas ja tänulik, et sisetunnet kuulates leiangi seda, mida vaja. 28/4/2023 0 Comments Ateena 2023. PiraeusEsimese päeva väljasõiduna käisime koos hostiga Piraeuses.
See Ateena lähistel paiknev väikelinn on enamasti tuntud sadamana, kust ümberkaudsetele saartele igapäevaselt palju laevu väljub, kuid kui lubada endale väike jalutuskäik selles imekaunis rannaäärses linnakeses, võid veenduda, et sel paigal on enamatki pakkuda. Kui päike su jalutuskäigu ajal kõike oma säraga üle kuldab, nagu see minu visiidi ajal oli, võid panna tähele, et kõnnid on tõeliselt kaunil ja mitmekesisel promenaadil. Mikrolimanis (tõlkes: Väike sadam) päikese käes kiiskavaid jahte vaadates tekib endalgi tahtmine nendega Saroni lahe sillerdavatele vetele seilama minna. Mööda kaldapealset edasi kulgedes jõuad Pasalimanisse (tõlkes: Suur Sadam), kus toimusid 1896. aasta Olümpiamängude ujumisvõistlused. Ja kui peaks tekkima tahtmine ujuda, on see võimalus endiselt olemas – kas sealses basseinis või hoopis meres. Väikelinna atmosfäär Selle kauni linnakese mäekülgi mööda ülesronimine on paraja trenni eest, kuid vaateplatvormilt avanev imekaunis vaade on jõupingutust väärt. Kitsaid ja kõveraid tänavaid palistavad 1950-ndatest pärinevad neoklassitsistlikud hooned loovad tunde, justkui viibiksid mõnes kaunis Kreeka külakeses – niivõrd inimtühi on see paigake varasel lõunatunnil. Kui naased majade vahelt aga promenaadile, tõmbavad tähelepanu mitmed oma tuntud headuses kreeka toitu pakkuvad restoranid ja tavernad, mis minu kaaslase sõnul õhtusel ajal rahvast täis on ja meeleolukalt kihavad. Piraeki Piraeusest natuke edasi jääb Piraeki, kus samuti Ateena ranniku kaunist kaldapealset imetleda saab. Otse veepiiril on sinise katusega tilluke kabel, kuhu saab sisse minna ja küünla süüdata. Mööda kaldakive kulgeb Kononi müür – osa kindlusmüürist, mis on linna üks olulisemaid kaitserajatisi, kuid ka oluline mälestusmärk antiikajast. Knidose merelahingu (394 e.Kr.) järgi kutsutakse seda perioodi Kononi ajastuks. See 2,5 kilomeetri pikkune Themistoklese poolt rajatud ja tänini heas seisukorras säilinud müür märkis linna rajamise algust, kus Themistoklese strateegia tõi kaasa muutuse piirkonna arengus ja pani alguse mereimpeeriumi rajamisele. Kontserdisaal ja rahvusraamatukogu Peale Piraeuses käimist vaatasime üle ka uue suure kontserisaali ja Rahvusraamatukogu ala Megaro Mousikis. See tohutu suur hoone oma kõrgustesse pürgiva arhitektuuriga mõjub ühtaegu nii massiivselt kui ka õhuliselt. Lifitiga üles sõites avaneb imeline vaade kogu linnale, selle piki Saroni lahte kulgevale rannajoonele ja Lycabettuse mäele. Taamal on näha nii suurt sõjalaeva kui ka väiksemaid ja päris suuri ning uhkeid jahte. Vaatemäng taevas, kus pilved mägedega peitust mängivad ja päike kõigele oma kullasära lisab, on hingekosutav. Mööda kaldteed alla tulles tunned, kuidas kogu ümbritsev avarus sinuski uusi tasandeid avab. 23/4/2023 0 Comments Ateena 2023. Sisseelamise aegOlen tulnud Erasmus + programmi raames praktikale Ateenasse ja väikesaartele veebilehe Allovergreece.com juurde.
Saabusin siia 18. aprillil ja jään neljaks nädalaks. Istun siin oma ultramoodsas korteris seda blogipostitust kirjutades ja kuulan akna taga köhivaid ja lärmavaid meeskodanikke. Jah, selle korteri puhul kõneleb teatav kontrastsus – viimase peal tehnoloogilised lahendused ja läbimõeldud sisekujundus pole justkui korrelatsioonis akna taga valitseva eluheidikute kohatise lärmiga. Aga see mind eriti ei puuduta, kuna kulgen vastavat vahemaad linna suundudes kiiresti ja ei pööra narkouimas tegelastele tähelepanu. Tehnilised väljakutsed Küll aga oleks mul üks õhtu jäänud peaaegu dushi all käimata, sest ma reaalselt ei osanud seda udupeent agregaati tööle panna. Dushivesi tuleb nimelt kaarjast kõrgest keraamilisest moodustisest ja lisaks sellele veel seina seest otsesuunaline juga, mida siis väikeste seinapealsete nupukestega suunata tuleb. Korteriomanik on mulle mitu korda seletanud, kuidas neid vastava veesuuna saamiseks keerata, tõsta või vajutada, kuid minu jaoks on see siiski kui hiina keel ja segistimanipulatsioon käib ehku peale. Valamusegisti meenutab aga tõelist miniatuurset purskkaevu, mille segistikangi liikumist aimata püüdes ja oodatava suunaga mööda pannes end kuuma veega isegi kõrvetasin. Modernne sisustus Kuigi kõik siin korteris on puhas ja kena, pole kujundus just minu maitse – seinad on tumehallid, kardinad ja vaip kärtspunased ning mööbel must. Tume mõjub rusuvalt ning tumeda pinna pealt mul tihti raske asju üles leida. Ka mööbli paigutus võiks feng shui-d ja energialiikumisi arvestades veidi teistsugune olla – minu arvates ei ole hea, kui voodi on täpselt ukse ja akna vahel ja niimoodi energialekkes oma jõuvarusid taastama pead. Aga kööginurk, kuigi väike, täidab oma eesmärki hästi ja õnneks on külmkapil nupp, millest teda ööseks monotoonse häiriva surina vältimiseks välja lülitada saab. Mu õhtust rahu häirivad ka umbes poole üheksa paiku kolistama hakkavad prügiautod. Kuna ma aga õhku tahan, ei saa akent kinni ka panna. Aga need on kõik pisiasjad, mille tähtsuselt fookuse võtmine õpetab siiski asju elus õigesse perspektiivi panema ja keskenduma päris asjadele. Ehk ajaloole ja kogu siinsele ilule. Niisiis istun täna oma voodis ja valutan oma senistele tihedatele vaatamsiväärsusi täis päevadele vastukaaluks oma eilsest mäkkeronimisest valusaid lihaseid ja kirjutan. Külastan ja kirjutan Kirjutamine ongi siinse praktika raames minu ülesanne. Pean külastama erinevaid ajaloolisi vaatamisväärsusi ja looduskauneid kohti ning siis nähtu põhjal lugusid kirjutama, mis avaldatakse veebilehel Allovergreece.com. Saabumisjärgsel päeval sõidutab firma esindaja mind ringi – me külastame Piraeuse sadamat ning kaldapealseil jalutades saame imetleda sealseid uhkeid jahte ja kaunist rannavaadet mägede taustal. Käime ka uues suures kontserdisaalis ja rahvusraamatukogus, mille kõrgustesse laiuv vabaõhu ala koos avarate vaadetega Ateenale on muljetavaldav. Järgmistel päevadel tutvun Ateenaga isesivalt ja saadess lummatud selle iidse paiga arheoloogiliste väärtustega pikitud ilust, on mul vaid üks dilemma – kas kulgeda ringi ja nautida või istuda toas ja kirjutada. Tehes üht, jääb tegemata teine ja tundes kuklas ajasurvet, püüan siiski meenutada endale tõde, et südamega tehtud asi – olgu siis iidse kultuuri ammutamine või kirjutamine – on alati piisav. Niisiis õpin lahti laskma ka liigsetest ootustest iseendale ja usaldama kohalolus sündivat. „Aga sa võid ju kodus kirjutada. Praegu lihtsalt kogud infot ja materjale,“ ütleb mulle firma esinadaja ehk host. „Nojah, kui just õige natuke,“ püüan ma talle selgitada, et kodus ootavad mind nii möödunud kui saabuvate sesside kooliasjad, mis minu täit tähelepanu vajavad. Usun, et väärtuslikeim saab mu edastatu olla vaid siis, kui tuleb läbi ehedate kohalolus sündinud emotsioonide ning otsustan siiski anda oma parima paigaga ühes rütmis vaibides. Olen kirjutanud Ateenast ka inglise keelse artikli Allovergreece kodulehele. www.allovergreece.com/Blog-Posts/More/20/en 29/12/2022 0 Comments Kõnd kuldsel tunnilOlen siin Hurghadas olles väga puududst tundnud jalutamisest, kuid täna kontorist tulles, kui päikeseloojanguni oli umbes 1,5 tundi aega, otsustasin ma hotelli tagasi minna jalgsi.
Kaasreisijana autoaknast välja vaadates on see teekond mulle alati tundunud päris pika ja keerulisena, kuid täna, kui kontorisse saabudes taksoaknast trajektoori takseerisin, tundus jalgsimatk mulle täiesti tehtav. Segadusseajavalt on seni mõjunud pikad U-pöörded, kuid jalakäijana saab neid ju vältida. Päike kuldab teed Nii mõnus oli pika reipa sammuga mööda siledat teed kõndida. Sheratoni tänaval, kus mu hotell asub ja kus mõned korrad poepidajate aktiivse tähelepanu saatel oma õhtukõndi sooritanud olen, kukkusin ükskord lausa käpuli, sest jalg jäi mingi konaruse taha kinni. Täna aga, kõndides kuldse päikese paistel mööda sirget ja siledat teed, leidsin tee äärest isegi ühed silmailu pakkuvad õiekesed. Ühe ristmiku peal tuli mul suuna valiku osas kahtlus, kuid valisin merega paralleelselt kulgeva tee ja õieti tegin – peagi olin ilusal rannal, kust paistis ära ka praegu tühjalt ja mahajäetuna seisev Hurghada esimene hotell Sheraton. “Hotelli ei tohi pildistada,” ütles ühtäkki mere poolt lähenev turvamees, kui oms klõpsu juba ära teinud olin. Kui linnaekskursioonil sõidame seda teed bussiga ja mõnd objekti vaid bussiaknast imetleda saab, siis nüüd sain näiteks majakast pilti teha, mis oma asukohaga maismaal eristub teistest majakatest. Nii nagu lõunamaades ikka, on ka Hurghadas armsaid rahulikke koeri tänavail ringi jalutamas või magamas. Nii palju soojust ja rahu õhkub neist. Täna tegin ühele isegi pai, kui ta armsalt päikese käes peesitades justkui kusus end silitama. Kaldapealselt avanevat vaadet Hurghada linnapanoraami koos sadama ja moshee sihvakate minarettidega sain silmitseda just nii kaua kui soovisin. Ostsin teeäärsest poekesest omale jäätise ja mõned pikad allamäge kulgevad sammud hiljem olingi märkamatult oma hotelli jõudnud. Olin tänulik endale, et selle käigu ette võtsin ja nii spetsiifilisest Egiptuse hõngust, mis omane just loojangueelsele kuldsele tunnile, osa sain. Nauding liikumisest ja õnnestunud orienteerumisest täitis mu südame siira lihtsa rõõmuga. 22/12/2022 0 Comments Tere tulemast!Soovin sinuga siin blogilehekülgedel jagada oma tähelepanekuid ja märkamisi, mis kogunenud ja settinud mööda maailma reisides.
Iga rännak kannab endas lisaks uutele elamustele alati ka tükikesi vanast, mis muljete vastuvõtjasse talletununa uuest just talle ainuomase pildi loovad. Seega, kui külastame ka samu kohti, pole meie taju ja nägemine neist iialgi sama. Kutsun sind endaga rändama radadele, mis veel teadmata ning osa saama ka sellest, mis varasema kogemusena mu mällu pakituma end ka uues hetkes lahti rullida tahab. EGIPTUSE EHEDUS Täna, päikesepesa esimesel päeval, olen oma tööülesannetega seoses Egiptuses, Hurghadas ja tahan sulle jagada igapäevaseid ja lihtsaid seiku oma elust, läbi vaatenurga, mis just mulle ennast avab. Elamused söögisaalist Mõtlesin, et lähen täna kohe söögiaja alguses, kell 18.30 õhtust sööma ja saan sellega ruttu ühelepoole. Aga võta näpust – kui ma 18.33 kohale jõudsin, oli söögisaal juba rahvast täis ja pikk saba toidulettide ees vonklemas. Piirdusin siis ainult salatiga – õnneks oli selle valik mitmekesine. Üllatuslikult katsid täna laudu valged laudlinad, mille peal olid punased väiksemad laudlinad – jõulud vist saabunud. Tundus, et isegi tavapärane lärm oli veidi vaiksem – kas sundis väline pidulikkus ka inimesi suuremale vaoshoitusele, mõtlesin ma omaette. Kooki ei võtnud ma ka seekord, sest ei ole nad nii isuäratavad midagi. Jalutamise väljakutsed Peale õhtusööki läksin õue, et teha väike jalutuskäik, aga ausalt öeldes siin pole eriti kuhugi jalutada. Peatänav Sheraton, mille ääres mu hotell paikneb, on ääristatud poodidega, kus müüakse tavalist turistikaupa ja teadagi kuulub õhtusesse „suhtlusprogrammi“ ka pealetükkivate müüjate eemalepeletamine, millega just alguspäevadel tegemist. Ma ei naudi seda jalutamist sugugi, sest kõnniteed on konarlikud, auklikud, suures osas liivased ja valgustamata – vaata, et jalgu ära ei murra. Kuna ma täna läksin hotellist teisele poole kui tavaliselt, olin ma sealsetele poeomanikele uus nägu ja langesin taas tülitamise ohvriks. Olen tähele pannud, et paar viimast päeva, kui olen jalutanud oma tavapärast teed hotellist teisele poole, jätab mu isik poepidajad juba külmaks – võib-olla ka seetõttu, et olen seda maad läbinud ka vormipluusis ja portfelliga. Jah, kui ma Sharmis olen mõnikord mõelnud, et päris igavad pikad sirged teed on jalutamiseks, siis nüüd mõtlen neist nostalgiaga, sest siin ei ole mõnusat tempokat kõndi küll kuskil teha. Ma isegi ei võrdle Kreekaga, kus läksin veel hilisõhtul kuuvalgele rannaliivale jalutama. Jah, ilmselt pean siin veel avastama uusi kohti, kuid pole seni taksosõiduks tungi tundnud, et mõnda kaugemasse linnaossa seiklema minna. Tagasiteel ostsin supermarketist šokolaadihalvaad ja datleid hibiskuses. Linnatuur tehtud Täna tegin esimese eetikeelse linnatuuri! Valmstasin hoolega ette ja olin väga elevil. Kogunemine erinevatest kuurortide osadest ei sujunud nii libedalt, kui oleksin tahtnud, aga see ongi pigem minu perfektsuse taotlus. Muidu läks kõik väga hästi ja tunne oli hea. |
Archives
May 2023
Categories |