​Olen kuulnud Hydra vastupandamatust ilust ja sellest erilisest miskist, mida sel saarel kogeda võib, nii mõneltki tuttavalt ja lugenud sellest lugusid. Ma ei eita, et olin vaimus ette valmistunud ilusaima iluga kohtumiseks. Ometi pole see lihtsalt tavaline ilu, mis sind lummab, vaid midagi, mida saab vaid aega maha võttes ja rahus kulgedes tunnetada.

Kohalejõudmine saarele
Saabusin sadamasse ühel sombusel pealelõunal, olles Aeginalt tulles Porosel oma praami kaks tundi oodanud, enne seda oma kohvriga Porose ühest sadamast teise umbes kilomeeter maad kärutanud ja tundsin end sellest pisut väsinuna.
Teadsin, et Hydra on saar, kus autosid ei ole ning ainsaks liikumisvahendiks eeslid ja muulad. See olevat ka põhjus, miks saar oma autentsuses ja eheduses tõmbab ligi turiste nii lähedalt kui kaugelt. See on populaarne saar nii Kreekast kui ka mujalt saabunud turistide seas ning samuti on ta tuntud kui üks kallimaid saari ja seega just jõukamate turistide ligimeelitaja.

Tõepoolest, laevalt saabudes on sul võimalik asetada oma kohver kas eesli või muula selga ja nii oma jõudu säästa. Kuna GPS näitab minu peatuspaigani jõudmiseks sadamaväljakult vaid kuus minutit, otsustan ma loomi mitte ekspluateerida ja kondiaurul edasi liikuda.
Olgu öeldud, et tervel saarel on tänavakatteks munakivid, mis küll kohalikule koloriidile väärtust lisavad, kuid kohvrirataste all liikumis(eba)mugavusena end hästi tunda annavad. Kuna kogu linn on ehitatud väikest lahesoppi ümbritsevale amfiteatrikujulisele mäenõlvale, kulgevad ka tänavad tõusvas joones mäe suunas.
Mu kohver on keskmise suurusega, mitte see kõige suurem, ja seljas on mul ka seljakott, nii et mäkketõus kohvrirataste kolinal külalistemaja poole mõjub kena aeroobse trennina.
Huvitav, kuidas teised nii heas vormis on, mõtlen endast möödatuhisevaid kohvreid lohistavaid noori vaadates.
Järske treppe võttes olen ma aga peagi Athina Guesthousis kohal ja mind märgates tuleb perenaine välja, et aidata mu kohver üle viimaste järskude treppide, sest koos seljakotiga seljas pole see ülesanne sugugi kerge.

Mu öömaja on igati kena ja stiilne, selline retrolik, kuid samas kaasaegne. Minu toa number on 3, nagu mu sünnikuupäevgi. Huvitav, kas see on hea enna, mõtlen ma endamisi.
Ja milline maaliline vaade avaneb aknast – valged punaste katustega majad mäenõlval lösutamas ja kogu hiilguses mu silma rõõmustamas ning nende kohal kõrguvad mägede embuses kaljud seda kaunist vaatepilti täiendamas.

Jalutuskäik linnas
Lähen linnaga tutvuma ja nüüd on allamäkke minek tunduvalt kergem. Jalutan sadamas ja bastioni juures, kust avanevad kaunid vaated saare pealinnale. Ma võiks lõputult seda ilu pildile püüda. Nii linnapanoraami ja sadamas loksuvaid jahte või hoopis kaupluste vaateaknaid, mis oma erilisuses lausa kunstiliselt mõjuvad.

Saarega sama nime kandev pealinn on koht, kus sa päris kindlasti ära eksid – no selles mõttes on eksimine muidugi võimatu, et ühel pool on alati meri ja tegelikult saavutad sa mõningase uitamise järel ka teatud orientiiri.

Usalda kulgemist!
Aga kui soovid selle linnaga päriselt tutuvuda, pead julgema lubada endal eksida. Niimoodi, et kõnnid ja tegelikult sa ei tea, kuhu välja jõuad. Ainult nii on võimalik selle imetabase linna hõngu endasse hingata ja aru saada selle fenomenist. Näiteks minule õpetas see laisalt looklevail munakiviteil kulgemine oma sisetunde usaldamist – tänavaterägastikus kõndides, kus üks läheb üles ja vasakule ning sealsamas kõrval teine hoopis alla ja paremale, või ka vastupidi, ei ole sul ei aega ega tahtmist mõelda. Valid selle, mis tundub ilusam ja kutsuvam. Ja kui ka teine tänavajupp seal kõrval oma roosatavate lillevanikutega ääristatud majadega tundub niisama veetlev, siis lased lihtsalt lahti, sest sa tead juba, et järgmise nurga taga ootab sind samasugune ilu. Sest sul on juba kogemus sellest.
Ja niimoodi, oma sisemisest plaanisoovist lahti lastes, kaotad sa osakese oma vanast minast ja täitununa tühjusest kõnnid neil võhmale võtvail tänavail – sest ega pingsalt mõelda ja hingeldada ju samal ajal ei saa – ja tunned end järsku täiesti uuena. Tajud, et sinus on jälle kergust ja ruumi sellele, mis päriselt oluline.

Hydra kui lohemadu
Kas tead, mis sümboolsust kannab endas Hydra nime tähendus? Vana-Kreeka mütoloogias oli hydra ju mitmepealine lohemadu, kellel iga äraraiutud pea asemel kaks uut kasvas. Niisiis tähistab see sõna regeneratsiooni ehk uuenemist.
​Ja Hydra saar annab selleks suurepäraseid võimalusi, kui neid vaid vastu võtta märkad. 

Algus
​Olen nüüd Aegina saarel juba mõned päevad olnud ja esimesed ehmatavad muljed hotellitoast on asendunud teatava kodususega.
See klaustrofoobiline kambrike erineb ikka väga mu Ateena elamisest – kööginurka pole, vannitoa põrand ujutab ja üldse on kõik kuidagi väsinud ja kulunud ja väga askeetlik. Toas pole isegi veekeedukannu ega midagi. Läksin alt küsima, et soovin hommikul oma tervise preparaadi võtmiseks kindlasti kuuma vett tassikese. Paluti hommikul kööki tulla küsima. Käisingi ja sain.
Aga kolmandal päeval, kui retseptsioonis oli umbkeelne papi, ei saanud ta minu soovist aru. Alles peale vajalikke kõnesid kreeka keeles, kus vahepeal toru inglisekeelseteks selgitusteks mulle anti, tundus talle asi kohale jõudvat. Lubas keedukannu mulle tuppa tuua. Ja suur oli mu imestus, kui mõne hetke pärast oligi ta mu ukse taga, pisike veekeedukann käes!
Nii et hakkan siinse olemisega juba harjuma ja ega ma siia lebotama tulnudki. Olen ju pikad päevad õues ja sestap vajun ka kirjutamise asemel enamasti unehõlma.

Lõpuks loodusesse
Esimesel õhtul läksin jalutama Plakakia neeme suunas. Küll oli hea lõpuks looduses olla ja enda ümber merd  näha – tõeline nauding ja hingepuhastus peale enam kui kaht nädalat suurlinnas.
Tee kulges merepinnast pisut kõrgemal, väikese järsaku peal, nii et rand laius all ja minul avanes justkui selle kohal kõndides võimalus kogu seda helesinist ilu endasse ahmida. Minust allpool kõrgusid tugevate suurte käbidega helerohelised männid – just sellised nagu ma Peloponnesoselgi näinud olen. Milline nostalgia seda ilu vaadates.
Kõndisin neeme tippu, kus üsna veepiiril ilutses kaasagne väike kabel. Tagasi tulles tõmbasid mind trepid, mis mööda mäekülge alla mere suunas lookleid ja mõõdetud sammul neid mõõtes jõudsin täiesti vee äärde. Küll see oli tore! Pikutasin kivisel rannal ja lubasin õhtupäikese kiirtel end soojendada.

Valikud ja tegemised
Peas panin paika juba järgmise päeva tegevusi ja püüdsin nuputada, kuidas eesootavaiks päevils seada oma tegevused nii, et kõik oluline saaks tehtud ja nähtud. Mõistsin, et isegi kui läheksin hommikuse bussiga, ei saa ma ühele päevale mahutada kahte olulist objekti – Aphaia templit ja Nektariose kloostrit, sest Achaia lähedal on saare teine oluline linn Agios Marina ja kui soovin sealgi jalutada ja kella kolmese, viimase bussiga tagasi tulla, siis klooster enam mu kavasse ei mahuks.
Tegelikult ma isegi ei tea, kas buss kloostri juures üldse peatub ja kuidas sealt tagasi saan – kas jalgsi või taksoga, mille numbri olin sadama infotahvlilt ettenägelikult endale telefoni sisestanud. Ja seda võib ka ühe päeva jaoks liiga palju olla. Kaalun isegi auto rentimist, et saaks võimalikult vähese ajaga palju nähtud, kuid miski minus eelistas siiski seda stressi mitte valida.

Nii ma siis keerutan mõtteid, kus valikus on minna Moni saarele või Agios Nektariosesse, Achaia templisse, Palaiochorasse, Agistri saarele. Ja muidugi tuleb mul ka otse sadama kõrval paikneva Apollo templi varemed ära vaadata. Avatud on see vaid 17.30-ni nii et bussisõitudelt tulles läheb ehk napikaks.

Väikesaare idüll
Milline kõrvulukustav vaikus võttis mind vastu, kui hilisõhtul oma tuppa jõudsin. Midagi oli nii teisiti kui Ateenas. Ometi ei saanud ma und. Täiuslik vaikus ja pimedus ei suutnud läbi murda mu mõtete tulvast, mis uute elamuste ja võimaluste veskis jahvatades omale kohta püüdsid leida.
Vaatamata vähesele unele olin hommikul täiesti reibas. Kas mõjub saare puhas õhk ja energia kuidagi hästi, küsisin ma endalt.
Panin selga oma linase suvekleidi ja läksin pagarikoda otsima, et mõned pirukad osta. Jahe tuul ja pilvine taevas sundisid mind aga koju tagasi pöörduma ja garderoobi vahetama. Õnneks oli bussini aega.
Teekond Achaia templisse kestis pool tundi. Vaated bussiaknast jalust just ei rabanud, kuid võib-olla oli süüdi sombune ilm.
Seevastu kõrgelt templi juurest avanev vaade Saroni lahele ja ümbritsevatele saartele oli suursugune.
Kirjutasin sellest saarest ka inglise keelse artikli kodulehele, mille juures olin praktikal.
​ website Alloverfreece.com.

​Üheks soovituseks mulle oli külastada kaunist eeslinna Kifissiat – juba iidsel ajal tuntud kui kuulsate filosoofide ning hiljem ka aristokraatide ja rikkama rahva suvituspaika.
Metroosõit sinna kestab pool tundi ja kui rongilt väljun, võtab mind vastu rohelusse uppuv kaunis väikelinn.
Kulgen kiirustamata ja lasen end lummata kõrgetest rohelistest hekkidest, mis raudaedade taga kindlalt kõrgustesse pürgivad. Selles roheluses kõndides ja teeäärseid nii suuremaid ja metsikuid kui ka korrektselt pügatud puid vaadetes on tunne, et kohe raudaed lõpeb ning mu ees avaneb värav kaunisse parki. Ometi seda ei juhtu – nii sirged ja ühtsed on rohelised aiad ühesuunaliste tänavate ääres.
Panen tähele ka rohelise värvi tooni – aprillikuine aeg näitab lehestikus heledaid toone ja päike kuldab need veelgi erilisemalt oma säraga üle, nii et helerohelised lehed sinitaeva taustal on kui meenutus lapsepõlvest.
Tundes tänavail tampimisest juba üksluisust, näen kaardile vaadates rohelist ala ja võtan suuna sinna. Kuigi GPS mind ühtäkki vasakule suunab – justkui kõrvale mulle settinud sihtmärgist – otsustan, ma ometi kuulata sisetunnet. Ja mu tunnetus juhibki mind sinna, kus näen eemal rohelisi aasa silmi paitamas.
Jõudes tänavalt metsa alla, panen tähele eriliselt rikkalikku õiteilu. Tundsin ennastki kui õiekene õiekeste teel ja olin tänulik, et sellise lillekülluse keskel nii otsese vihje õitsemise võimalikkusest sain. Ma pildistan ja filmin neid – kollaseid, valgeid ja lillasid õisi, astun edasi ja jäädvustan neid taas. Suured tumekollased õied omaette õitsemas ja mõned sammud eemal haprad helekollased kaunitarid turvamas enda lehestikus pelgupaika otsivaid kollaste südametega valgeid õisi, mis oma kontrastsuses kogu aasa rõõmuga üle valavad. Ja sealsamas lillad laiade kroonlehtedega õied, mida mõni päev varem Filopappou mäelgi märkasin. Nad kõik õõtsuvad leebes tuules armastuse taktis ja sosistavad mulle lugusid kaugetest aegadest.
Tunnen end loodusgiidina igati õiges kohas ja tänulik, et sisetunnet kuulates leiangi seda, mida vaja.