Ateena 2023. Hydra fenomen

​Olen kuulnud Hydra vastupandamatust ilust ja sellest erilisest miskist, mida sel saarel kogeda võib, nii mõneltki tuttavalt ja lugenud sellest lugusid. Ma ei eita, et olin vaimus ette valmistunud ilusaima iluga kohtumiseks. Ometi pole see lihtsalt tavaline ilu, mis sind lummab, vaid midagi, mida saab vaid aega maha võttes ja rahus kulgedes tunnetada.

Kohalejõudmine saarele
Saabusin sadamasse ühel sombusel pealelõunal, olles Aeginalt tulles Porosel oma praami kaks tundi oodanud, enne seda oma kohvriga Porose ühest sadamast teise umbes kilomeeter maad kärutanud ja tundsin end sellest pisut väsinuna.
Teadsin, et Hydra on saar, kus autosid ei ole ning ainsaks liikumisvahendiks eeslid ja muulad. See olevat ka põhjus, miks saar oma autentsuses ja eheduses tõmbab ligi turiste nii lähedalt kui kaugelt. See on populaarne saar nii Kreekast kui ka mujalt saabunud turistide seas ning samuti on ta tuntud kui üks kallimaid saari ja seega just jõukamate turistide ligimeelitaja.

Tõepoolest, laevalt saabudes on sul võimalik asetada oma kohver kas eesli või muula selga ja nii oma jõudu säästa. Kuna GPS näitab minu peatuspaigani jõudmiseks sadamaväljakult vaid kuus minutit, otsustan ma loomi mitte ekspluateerida ja kondiaurul edasi liikuda.
Olgu öeldud, et tervel saarel on tänavakatteks munakivid, mis küll kohalikule koloriidile väärtust lisavad, kuid kohvrirataste all liikumis(eba)mugavusena end hästi tunda annavad. Kuna kogu linn on ehitatud väikest lahesoppi ümbritsevale amfiteatrikujulisele mäenõlvale, kulgevad ka tänavad tõusvas joones mäe suunas.
Mu kohver on keskmise suurusega, mitte see kõige suurem, ja seljas on mul ka seljakott, nii et mäkketõus kohvrirataste kolinal külalistemaja poole mõjub kena aeroobse trennina.
Huvitav, kuidas teised nii heas vormis on, mõtlen endast möödatuhisevaid kohvreid lohistavaid noori vaadates.
Järske treppe võttes olen ma aga peagi Athina Guesthousis kohal ja mind märgates tuleb perenaine välja, et aidata mu kohver üle viimaste järskude treppide, sest koos seljakotiga seljas pole see ülesanne sugugi kerge.

Mu öömaja on igati kena ja stiilne, selline retrolik, kuid samas kaasaegne. Minu toa number on 3, nagu mu sünnikuupäevgi. Huvitav, kas see on hea enna, mõtlen ma endamisi.
Ja milline maaliline vaade avaneb aknast – valged punaste katustega majad mäenõlval lösutamas ja kogu hiilguses mu silma rõõmustamas ning nende kohal kõrguvad mägede embuses kaljud seda kaunist vaatepilti täiendamas.

Jalutuskäik linnas
Lähen linnaga tutvuma ja nüüd on allamäkke minek tunduvalt kergem. Jalutan sadamas ja bastioni juures, kust avanevad kaunid vaated saare pealinnale. Ma võiks lõputult seda ilu pildile püüda. Nii linnapanoraami ja sadamas loksuvaid jahte või hoopis kaupluste vaateaknaid, mis oma erilisuses lausa kunstiliselt mõjuvad.

Saarega sama nime kandev pealinn on koht, kus sa päris kindlasti ära eksid – no selles mõttes on eksimine muidugi võimatu, et ühel pool on alati meri ja tegelikult saavutad sa mõningase uitamise järel ka teatud orientiiri.

Usalda kulgemist!
Aga kui soovid selle linnaga päriselt tutuvuda, pead julgema lubada endal eksida. Niimoodi, et kõnnid ja tegelikult sa ei tea, kuhu välja jõuad. Ainult nii on võimalik selle imetabase linna hõngu endasse hingata ja aru saada selle fenomenist. Näiteks minule õpetas see laisalt looklevail munakiviteil kulgemine oma sisetunde usaldamist – tänavaterägastikus kõndides, kus üks läheb üles ja vasakule ning sealsamas kõrval teine hoopis alla ja paremale, või ka vastupidi, ei ole sul ei aega ega tahtmist mõelda. Valid selle, mis tundub ilusam ja kutsuvam. Ja kui ka teine tänavajupp seal kõrval oma roosatavate lillevanikutega ääristatud majadega tundub niisama veetlev, siis lased lihtsalt lahti, sest sa tead juba, et järgmise nurga taga ootab sind samasugune ilu. Sest sul on juba kogemus sellest.
Ja niimoodi, oma sisemisest plaanisoovist lahti lastes, kaotad sa osakese oma vanast minast ja täitununa tühjusest kõnnid neil võhmale võtvail tänavail – sest ega pingsalt mõelda ja hingeldada ju samal ajal ei saa – ja tunned end järsku täiesti uuena. Tajud, et sinus on jälle kergust ja ruumi sellele, mis päriselt oluline.

Hydra kui lohemadu
Kas tead, mis sümboolsust kannab endas Hydra nime tähendus? Vana-Kreeka mütoloogias oli hydra ju mitmepealine lohemadu, kellel iga äraraiutud pea asemel kaks uut kasvas. Niisiis tähistab see sõna regeneratsiooni ehk uuenemist.
​Ja Hydra saar annab selleks suurepäraseid võimalusi, kui neid vaid vastu võtta märkad.