Esimese päeva väljasõiduna käisime koos hostiga Piraeuses.
See Ateena lähistel paiknev väikelinn on enamasti tuntud sadamana, kust ümberkaudsetele saartele igapäevaselt palju laevu väljub, kuid kui lubada endale väike jalutuskäik selles imekaunis rannaäärses linnakeses, võid veenduda, et sel paigal on enamatki pakkuda.
Kui päike su jalutuskäigu ajal kõike oma säraga üle kuldab, nagu see minu visiidi ajal oli, võid panna tähele, et kõnnid on tõeliselt kaunil ja mitmekesisel promenaadil.

Mikrolimanis (tõlkes: Väike sadam) päikese käes kiiskavaid jahte vaadates tekib endalgi tahtmine nendega Saroni lahe sillerdavatele vetele seilama minna.
Mööda kaldapealset edasi kulgedes jõuad Pasalimanisse (tõlkes: Suur Sadam), kus toimusid 1896. aasta Olümpiamängude ujumisvõistlused. Ja kui peaks tekkima tahtmine ujuda, on see võimalus endiselt olemas – kas sealses basseinis või hoopis meres.
 
Väikelinna atmosfäär
Selle kauni linnakese mäekülgi mööda ülesronimine on paraja trenni eest, kuid vaateplatvormilt avanev imekaunis vaade on jõupingutust väärt. Kitsaid ja kõveraid tänavaid palistavad 1950-ndatest pärinevad neoklassitsistlikud hooned loovad tunde, justkui viibiksid mõnes kaunis Kreeka külakeses – niivõrd inimtühi on see paigake varasel lõunatunnil.
Kui naased majade vahelt aga promenaadile, tõmbavad tähelepanu mitmed oma tuntud headuses kreeka toitu pakkuvad restoranid ja tavernad, mis minu kaaslase sõnul õhtusel ajal rahvast täis on ja meeleolukalt kihavad.
 
Piraeki
Piraeusest natuke edasi jääb Piraeki, kus samuti Ateena ranniku kaunist kaldapealset imetleda saab. Otse veepiiril on sinise katusega tilluke kabel, kuhu saab sisse minna ja küünla süüdata.
Mööda kaldakive kulgeb Kononi müür – osa kindlusmüürist, mis on linna üks olulisemaid kaitserajatisi, kuid ka oluline mälestusmärk antiikajast. Knidose merelahingu (394 e.Kr.) järgi kutsutakse seda perioodi Kononi ajastuks.
See 2,5 kilomeetri pikkune Themistoklese poolt rajatud ja tänini heas seisukorras säilinud müür märkis linna rajamise algust, kus Themistoklese strateegia tõi kaasa muutuse piirkonna arengus ja pani alguse mereimpeeriumi rajamisele.
 
Kontserdisaal ja rahvusraamatukogu
Peale Piraeuses käimist vaatasime üle ka uue suure kontserisaali ja Rahvusraamatukogu ala  Megaro Mousikis. See tohutu suur hoone oma kõrgustesse pürgiva arhitektuuriga mõjub ühtaegu nii massiivselt kui ka õhuliselt. Lifitiga üles sõites avaneb imeline vaade kogu linnale, selle piki Saroni lahte kulgevale rannajoonele ja Lycabettuse mäele. Taamal on näha nii suurt sõjalaeva kui ka väiksemaid ja päris suuri ning uhkeid jahte.
Vaatemäng taevas, kus pilved mägedega peitust mängivad ja päike kõigele oma kullasära lisab, on hingekosutav.
Mööda kaldteed alla tulles tunned, kuidas kogu ümbritsev avarus sinuski uusi tasandeid avab.
 

Olen tulnud Erasmus + programmi raames praktikale Ateenasse ja väikesaartele veebilehe Allovergreece.com juurde.
Saabusin siia 18. aprillil ja jään neljaks nädalaks.
Istun siin oma ultramoodsas korteris seda blogipostitust kirjutades ja kuulan akna taga köhivaid ja lärmavaid meeskodanikke. Jah, selle korteri puhul kõneleb teatav kontrastsus – viimase peal tehnoloogilised lahendused ja läbimõeldud sisekujundus pole justkui korrelatsioonis akna taga valitseva eluheidikute kohatise lärmiga. Aga see mind eriti ei puuduta, kuna kulgen vastavat vahemaad linna suundudes kiiresti ja ei pööra narkouimas tegelastele tähelepanu.
 
Tehnilised väljakutsed
Küll aga oleks mul üks õhtu jäänud peaaegu dushi all käimata, sest ma reaalselt ei osanud seda udupeent agregaati tööle panna. Dushivesi tuleb nimelt kaarjast kõrgest keraamilisest moodustisest ja lisaks sellele veel seina seest otsesuunaline juga, mida siis väikeste seinapealsete nupukestega suunata tuleb.
Korteriomanik on mulle mitu korda seletanud, kuidas neid vastava veesuuna saamiseks keerata, tõsta või vajutada, kuid minu jaoks on see siiski kui hiina keel ja segistimanipulatsioon käib ehku peale.
Valamusegisti meenutab aga tõelist miniatuurset purskkaevu, mille segistikangi liikumist aimata püüdes ja oodatava suunaga mööda pannes end kuuma veega isegi kõrvetasin.
 
Modernne sisustus
Kuigi kõik siin korteris on puhas ja kena, pole kujundus just minu maitse – seinad on tumehallid, kardinad ja vaip kärtspunased ning mööbel must. Tume mõjub rusuvalt ning tumeda pinna pealt mul tihti raske asju üles leida.
Ka mööbli paigutus võiks feng shui-d ja energialiikumisi arvestades veidi teistsugune olla – minu arvates ei ole hea, kui voodi on täpselt ukse ja akna vahel ja niimoodi energialekkes oma jõuvarusid taastama pead. 
Aga kööginurk, kuigi väike, täidab oma eesmärki hästi ja õnneks on külmkapil nupp, millest teda ööseks monotoonse häiriva surina vältimiseks välja lülitada saab.
Mu õhtust rahu häirivad ka umbes poole üheksa paiku kolistama hakkavad prügiautod. Kuna ma aga õhku tahan, ei saa akent kinni ka panna.
Aga need on kõik pisiasjad, mille tähtsuselt fookuse võtmine õpetab siiski asju elus õigesse perspektiivi panema ja keskenduma päris asjadele. Ehk ajaloole ja kogu siinsele ilule.

Niisiis istun täna oma voodis ja valutan oma senistele tihedatele vaatamsiväärsusi täis päevadele vastukaaluks oma eilsest mäkkeronimisest valusaid lihaseid ja kirjutan.

Külastan ja kirjutan
Kirjutamine ongi siinse praktika raames minu ülesanne. Pean külastama erinevaid ajaloolisi vaatamisväärsusi ja looduskauneid kohti ning siis nähtu põhjal lugusid kirjutama, mis avaldatakse veebilehel Allovergreece.com.
Saabumisjärgsel päeval sõidutab firma esindaja mind ringi – me külastame Piraeuse sadamat ning kaldapealseil jalutades saame imetleda sealseid uhkeid jahte ja kaunist rannavaadet mägede taustal. Käime ka uues suures kontserdisaalis ja rahvusraamatukogus, mille kõrgustesse laiuv vabaõhu ala koos avarate vaadetega Ateenale on muljetavaldav.
Järgmistel päevadel tutvun Ateenaga isesivalt ja saadess lummatud selle iidse paiga arheoloogiliste väärtustega pikitud ilust, on mul vaid üks dilemma – kas kulgeda ringi ja nautida või istuda toas ja kirjutada. Tehes üht, jääb tegemata teine ja tundes kuklas ajasurvet, püüan siiski meenutada endale tõde, et südamega tehtud asi – olgu siis iidse kultuuri ammutamine või kirjutamine – on alati piisav.  Niisiis õpin lahti laskma ka liigsetest ootustest iseendale ja usaldama kohalolus sündivat.
„Aga sa võid ju kodus kirjutada. Praegu lihtsalt kogud infot ja materjale,“ ütleb mulle firma esinadaja ehk host.
​„Nojah, kui just õige natuke,“ püüan ma talle selgitada, et kodus ootavad mind nii möödunud kui saabuvate sesside kooliasjad, mis minu täit tähelepanu vajavad.
Usun, et väärtuslikeim saab mu edastatu olla vaid siis, kui tuleb läbi ehedate kohalolus sündinud emotsioonide ning otsustan siiski anda oma parima paigaga ühes rütmis vaibides.
Olen kirjutanud Ateenast ka inglise keelse artikli Allovergreece kodulehele.
www.allovergreece.com/Blog-Posts/More/20/en
​