Retk samblametsa 10.11.2022
Ühel ilusal ja päikselisel novembripäeval käisime HKHK taga metsas erinevaid taimi vaatamas. Alustuseks korjasime samblaid, mida said kõik koti- ja mantlitaskud täis. Tegin foto ja kirjutasin nimetuse üles.
Õpetaja näitas erinevaid puid ja taimi ning räkis lugusid nende kohta. Meie olulisemaks huviorbiidiks olid osjad ja sõnajalad.
Peagi jõudsime rabamaastikule ja saime ka külmunud jõhvikaid süüa. Mööda endise kitsarööpmelisele tekkinud raudtee kaunist metsateed jõudsime koolimajja tagasi.
Õpetaja näitas erinevaid puid ja taimi ning räkis lugusid nende kohta. Meie olulisemaks huviorbiidiks olid osjad ja sõnajalad.
Peagi jõudsime rabamaastikule ja saime ka külmunud jõhvikaid süüa. Mööda endise kitsarööpmelisele tekkinud raudtee kaunist metsateed jõudsime koolimajja tagasi.
Retk Tallinnasse 30.11.2022
30.11 käisime õpetaja Katriniga Tallinnas. Tee peal harjutasime mikrofoni rääkimist.
Esimene peatus oli matkatarvete poes, kus meile tutvustati loodusgiidile sobivat riietust.
Teine peatus oli Botaanikaaias, kus meile anti väga põhjalik ja põnevas esituses ülevaade erinevatest taimedest ja räägiti kaasahaaravaid lugusid nende kohta.
Siis läksime Loodusmuseumisse, kus meile räägiti erinevatest kooslustest looduses ning näidati filmi Tuur Mariast.
Esimene peatus oli matkatarvete poes, kus meile tutvustati loodusgiidile sobivat riietust.
Teine peatus oli Botaanikaaias, kus meile anti väga põhjalik ja põnevas esituses ülevaade erinevatest taimedest ja räägiti kaasahaaravaid lugusid nende kohta.
Siis läksime Loodusmuseumisse, kus meile räägiti erinevatest kooslustest looduses ning näidati filmi Tuur Mariast.
![](/uploads/{"jsonrpc":"2.0","method":"fileUpload","error":{"code":-105,"message":"Uploadexceededmaxfilesize."},"id":"1"})
Sitsiilia 2022
Selle aasta sügisel viibisin oma reisiesindaja tööl imekaunil Sitsiilia saarel.
Ahmisin endasse tohutut looduse ilu - mägede lummust, rannajoone sopilist üllatuslikkust ja kaunite õite sära.
Sitsiilia 2023
Catania - tuhast tõusnud linn
Killukesed ajaloost
Sitsiilia oli asustatud juba enne kreeklaste tulekut 8. sajandil e.m.a.
Lääne pool elas vana rahvus sikanid ja idas sikulid. Sikulid tulid siia Apenniini poolsaarelt ja hõivasid Sitsiilia idaosa, tõenäoliselt 18-16 saj. e.m.a. Nende keel ei ole meieni jõunud, küll aga mõned geograafilised nimed. Nimelt sõna Catane, millel ajaloolaste väitel on kaks tähendust – esiteks: kõrgendik, küngas. Kui seal väljakaevamised toimusid enam kui 20 aastat tagasi, siis leiti esimesed kivid, nii et linn võiski olla sündinud mäe peal. Niisiis on nimi vana, vanem kui linn ise ja siia hiljem saabunud kreeklased võtsid kasutusele sikulite nimetuse Catane.
Loodusjõudude töö
Cataniat nimetatakse fööniksiks, sest nii nagu fööniks, on Cataniagi korduvalt tuhast tõusnud. Linnal on olnud 9 suuremat hävingut. Nagu ütleb üks reisijuht, „Mis Catania puhul hämmastab, on see, et ta ikka veel alles on.“ Teda on korduvalt hävitanud loodusjõud, Etna poolt tulnud laavajõed, mitmed maavärinad. Aga ka inimesed. Kuid iga kord on linn tuhast tõusnud. Rahvastiku arv, kui arvestada ainult ajaloolist keskust ja selle hulka kuuluvaid rajoone – 350 000 elanikku. Koos eeslinnadega 400 000, aga kui võtta veel suuremalt, linna ringikujuliselt ümbritsevate väikelinnaega, on rahvastiku suuruseks pool miljonit. Pealinna Palermo järel suuruselt teine linn Sitsiilias.
Catania rajati 729 a. e.m.a. Naxose elanike poolt. Linn sai kannatada 5. saj e.m.a, kui selle hävitas Sirakuusa valitseja Hieron. Linn sündis uuesti, kuigi Hieron vallutas kõik maavaldused. Järgmine Catania häving oli 3. saj e.m.a. Catania elanikud lõid sellest legende.
Ühe legendi kohaselt elasid kaks venda. Algas vulkaanipurse ja laavajõed hakkasid valguma mööda Etna nõlvasid. Vennad läksid oma vanemate juurde, et neid päästa, võtsid nad õlgadele, kuid kandam oli raske ja laava voolas kiiresti. Vennad, arvates, et nüüd nad hukkuvad, istusid künka otsa maha ja kutsusid palves appi jumalaid. Jumalad saatsid korda ime – just selle künka ees, kus vennad istusid, hargnes laavajõgi kaheks, muutis oma voolusuunda ja see päästis nii noormehed kui nende vanemad. Hiljem läksid nad ohutusse kohta.
1169.a. toimus suur maavärin, kus Catania sai tugevalt kannatada.
Veel üks kataklüsm, mis on seotud vulkaanidega toimus 14. sajandi esimesel pool. Etna laava voolas alla, Cataniast põhja pool ja jõudis välja merelahte, kus kunagi oli Catania sadam ja kus legendi järgi olid seisnud ka Odysseuse laevad. Praegu seda sadamat peaaegu enam ei ole, seal on väike turistisadam, sest sadam viidi ohutumasse kohta Catania lõunaosas.
Tõeliselt mustaks sajandiks Catania jaoks oli 17. sajand. Laavajõed laskusid alla Etna nõlvadelt 1669. aastal. Catania oli peaaegu tervenisti laava all. Catania elnikud aga olid töökad, nad armastasid oma linna ja asusid seda üles ehitama. 1693.a. oli aga tugev maavärin ja Catania hävis veelkord. Purustused oli nii suured, et kohalikud elanikud ei teadnud, kas taastada oma linn või ehitada ta kuskil mujal üles. Neile tuleb aga appi Sitsiilia tõeline patrioot, aristokaat Giuseppe Lanza. Ta tuleb Cataniasse, näeb neid purustusi ja kutsub Sitsiiliasse tolle aja kuulsa arhitekti Jean Baptiste Vaccarini. Vaccarini saabub siia ja koos Lanzaga joonistavad nad puhtale paberile uue linna plaani.
Linnal on regulaarne (korrapärane) plaan – laiad tänad, palju väljakuid, täpne kvartaliteks jagunemine. Tänapäeval nad ehk nii laiad ei tundu, küll aga olid seda 18. sajandi esimesel poolel, kui Catania üles ehitati.
Viimane häving oli 1943. aastal, kui just Lõuna-Itaalia linnad said kannatada, esikohal Napoli ja teisel Catania.
Üks huvitav having oli veel. Nimelt valitses Sitsiilias 13. sajandi esimesel poolel Friedrich II. Ta elas Palermos ja tõstis Catania elanikele makse. Elanikud väljendasid rahulolematust ja algatasid ülestõusu. Selle peale Friedrich II pahandas ja andis käsu linn hävitada, pühkida see maamuna pealt. Catania linna hävitustöö algaski, kuid räägitakse, et Friedrich II nägi nägemust, kus talle ilmutus linna kaitsepühak Püha Agata, kelle maised jäänused ja reliikviad on Püha Agata kabelis. Ta ütles. „Ära puutu mu linna. Kui sa selle hävitama peaksid, ootab sind suur katastroof.“ Ja Friedrich andiski käsu hävitustööd peatada. Siiani peavad linnaelanikud Agatat olulisimaks pühakuks ja linna kaitsjaks.
Catania ümbrus on kustunud laavaväli. See linn seisab laaval ja on ka ehitatud laavast. Seda on kesklinnas näha – basaldid on hea ehitusmaterjal, kuigi neid on raske töödelda. Kui seda aga õnnestub töödelda, siis peab see materjal vastu aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Catania ajaloolises keskuses on palju laavakivist tumedaid ehitisi. See on tume linn, õigem oleks öelda kontrastide linn, sest tumedad basaldid vahelduvad heleda paekivi ja marmoriga.
Laiad tänavad, avarad väljakud ja palju päikesepaistet iseloomustab seda linna.
Rääkides päikesepaistest, siis on kaks linna, kes pidasid vaidlust kõige päikesepaistelisema linna tiitli õiguse üle kogu Itaalias – Catania ja Sirakuusa. Võitja väljaselgitamine oli rake, küll aga võib öelda, et Catania ja Sirakuusa vaheline rannik on kõige päikselisem kogu Itaalias.
Sitsiilia oli asustatud juba enne kreeklaste tulekut 8. sajandil e.m.a.
Lääne pool elas vana rahvus sikanid ja idas sikulid. Sikulid tulid siia Apenniini poolsaarelt ja hõivasid Sitsiilia idaosa, tõenäoliselt 18-16 saj. e.m.a. Nende keel ei ole meieni jõunud, küll aga mõned geograafilised nimed. Nimelt sõna Catane, millel ajaloolaste väitel on kaks tähendust – esiteks: kõrgendik, küngas. Kui seal väljakaevamised toimusid enam kui 20 aastat tagasi, siis leiti esimesed kivid, nii et linn võiski olla sündinud mäe peal. Niisiis on nimi vana, vanem kui linn ise ja siia hiljem saabunud kreeklased võtsid kasutusele sikulite nimetuse Catane.
Loodusjõudude töö
Cataniat nimetatakse fööniksiks, sest nii nagu fööniks, on Cataniagi korduvalt tuhast tõusnud. Linnal on olnud 9 suuremat hävingut. Nagu ütleb üks reisijuht, „Mis Catania puhul hämmastab, on see, et ta ikka veel alles on.“ Teda on korduvalt hävitanud loodusjõud, Etna poolt tulnud laavajõed, mitmed maavärinad. Aga ka inimesed. Kuid iga kord on linn tuhast tõusnud. Rahvastiku arv, kui arvestada ainult ajaloolist keskust ja selle hulka kuuluvaid rajoone – 350 000 elanikku. Koos eeslinnadega 400 000, aga kui võtta veel suuremalt, linna ringikujuliselt ümbritsevate väikelinnaega, on rahvastiku suuruseks pool miljonit. Pealinna Palermo järel suuruselt teine linn Sitsiilias.
Catania rajati 729 a. e.m.a. Naxose elanike poolt. Linn sai kannatada 5. saj e.m.a, kui selle hävitas Sirakuusa valitseja Hieron. Linn sündis uuesti, kuigi Hieron vallutas kõik maavaldused. Järgmine Catania häving oli 3. saj e.m.a. Catania elanikud lõid sellest legende.
Ühe legendi kohaselt elasid kaks venda. Algas vulkaanipurse ja laavajõed hakkasid valguma mööda Etna nõlvasid. Vennad läksid oma vanemate juurde, et neid päästa, võtsid nad õlgadele, kuid kandam oli raske ja laava voolas kiiresti. Vennad, arvates, et nüüd nad hukkuvad, istusid künka otsa maha ja kutsusid palves appi jumalaid. Jumalad saatsid korda ime – just selle künka ees, kus vennad istusid, hargnes laavajõgi kaheks, muutis oma voolusuunda ja see päästis nii noormehed kui nende vanemad. Hiljem läksid nad ohutusse kohta.
1169.a. toimus suur maavärin, kus Catania sai tugevalt kannatada.
Veel üks kataklüsm, mis on seotud vulkaanidega toimus 14. sajandi esimesel pool. Etna laava voolas alla, Cataniast põhja pool ja jõudis välja merelahte, kus kunagi oli Catania sadam ja kus legendi järgi olid seisnud ka Odysseuse laevad. Praegu seda sadamat peaaegu enam ei ole, seal on väike turistisadam, sest sadam viidi ohutumasse kohta Catania lõunaosas.
Tõeliselt mustaks sajandiks Catania jaoks oli 17. sajand. Laavajõed laskusid alla Etna nõlvadelt 1669. aastal. Catania oli peaaegu tervenisti laava all. Catania elnikud aga olid töökad, nad armastasid oma linna ja asusid seda üles ehitama. 1693.a. oli aga tugev maavärin ja Catania hävis veelkord. Purustused oli nii suured, et kohalikud elanikud ei teadnud, kas taastada oma linn või ehitada ta kuskil mujal üles. Neile tuleb aga appi Sitsiilia tõeline patrioot, aristokaat Giuseppe Lanza. Ta tuleb Cataniasse, näeb neid purustusi ja kutsub Sitsiiliasse tolle aja kuulsa arhitekti Jean Baptiste Vaccarini. Vaccarini saabub siia ja koos Lanzaga joonistavad nad puhtale paberile uue linna plaani.
Linnal on regulaarne (korrapärane) plaan – laiad tänad, palju väljakuid, täpne kvartaliteks jagunemine. Tänapäeval nad ehk nii laiad ei tundu, küll aga olid seda 18. sajandi esimesel poolel, kui Catania üles ehitati.
Viimane häving oli 1943. aastal, kui just Lõuna-Itaalia linnad said kannatada, esikohal Napoli ja teisel Catania.
Üks huvitav having oli veel. Nimelt valitses Sitsiilias 13. sajandi esimesel poolel Friedrich II. Ta elas Palermos ja tõstis Catania elanikele makse. Elanikud väljendasid rahulolematust ja algatasid ülestõusu. Selle peale Friedrich II pahandas ja andis käsu linn hävitada, pühkida see maamuna pealt. Catania linna hävitustöö algaski, kuid räägitakse, et Friedrich II nägi nägemust, kus talle ilmutus linna kaitsepühak Püha Agata, kelle maised jäänused ja reliikviad on Püha Agata kabelis. Ta ütles. „Ära puutu mu linna. Kui sa selle hävitama peaksid, ootab sind suur katastroof.“ Ja Friedrich andiski käsu hävitustööd peatada. Siiani peavad linnaelanikud Agatat olulisimaks pühakuks ja linna kaitsjaks.
Catania ümbrus on kustunud laavaväli. See linn seisab laaval ja on ka ehitatud laavast. Seda on kesklinnas näha – basaldid on hea ehitusmaterjal, kuigi neid on raske töödelda. Kui seda aga õnnestub töödelda, siis peab see materjal vastu aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Catania ajaloolises keskuses on palju laavakivist tumedaid ehitisi. See on tume linn, õigem oleks öelda kontrastide linn, sest tumedad basaldid vahelduvad heleda paekivi ja marmoriga.
Laiad tänavad, avarad väljakud ja palju päikesepaistet iseloomustab seda linna.
Rääkides päikesepaistest, siis on kaks linna, kes pidasid vaidlust kõige päikesepaistelisema linna tiitli õiguse üle kogu Itaalias – Catania ja Sirakuusa. Võitja väljaselgitamine oli rake, küll aga võib öelda, et Catania ja Sirakuusa vaheline rannik on kõige päikselisem kogu Itaalias.
Retk Valgejärve matkarajale 23.11.2023
|
|
https://1drv.ms/u/s!AvRnxG1YtAKd8Tax2hVOOCWUyaDe?e=JLFHQC
Minu ettekanne
Räätsamatk Marimetsa rabas 18.01.2024
Ja ongi võlumetsas käidud!
Jäljetu pehme lumevaip su ees, kuhu oma rada astuda sai, kuigi samm järjest töntsimaks jäi.
Sai räätsadel ukerdada, kus suureks katsumuseks oli ka nende jalga saamine.
Sai lumekasukates väiksemaid ja suuremaid kuuski imetleda, kõndida läbi raja, kus valgetes pitsilistes kleitides graatsilised kaunitarid oma lugu jutustavad.
Mitmevärvilise rabataeva all selle vaikusega üheks saada.
Lumeinglit teha ja sel matkal endast võitu saada, tundes uskumatust, et läbitud sai 10 kilomeetrit.
Ja rõõmustada, et metsast väljub teine, kui oli see, kes sinna läks.
Jäljetu pehme lumevaip su ees, kuhu oma rada astuda sai, kuigi samm järjest töntsimaks jäi.
Sai räätsadel ukerdada, kus suureks katsumuseks oli ka nende jalga saamine.
Sai lumekasukates väiksemaid ja suuremaid kuuski imetleda, kõndida läbi raja, kus valgetes pitsilistes kleitides graatsilised kaunitarid oma lugu jutustavad.
Mitmevärvilise rabataeva all selle vaikusega üheks saada.
Lumeinglit teha ja sel matkal endast võitu saada, tundes uskumatust, et läbitud sai 10 kilomeetrit.
Ja rõõmustada, et metsast väljub teine, kui oli see, kes sinna läks.
Retk Kõrvemaale
Veebruaris käisin koos oma praktikakoha - loodusturismifirmaga Activest Põhja-Kõrvemaal ja Lahemaal.
Olin praktiseerimas koos saksakeelsete turistidega, kes Eestimaa loodust läbi aktiivse liikumise tundma õppisid.
See oli väga sportlik 3-päevane retk, kus ka palju looodust tundma sai õpitud. Esimesel päeval suusatasin Kõrvemaal ning õhtul toimus ööbimispaigas Vihula mõisas laternamatk.
Teisel päeval käisime räätsamatkal Viru rabas, kus kuulsime palju huvitavat rabade ja soode tekkimisest. Infot jagati saksa keeles, mis oli mulle ka keeleõppe seisukohalt huvitav.
Kolmandal päeval toimus tõukekelgumatk lumistel Kõrvemaa matkaradadel.
Olin praktiseerimas koos saksakeelsete turistidega, kes Eestimaa loodust läbi aktiivse liikumise tundma õppisid.
See oli väga sportlik 3-päevane retk, kus ka palju looodust tundma sai õpitud. Esimesel päeval suusatasin Kõrvemaal ning õhtul toimus ööbimispaigas Vihula mõisas laternamatk.
Teisel päeval käisime räätsamatkal Viru rabas, kus kuulsime palju huvitavat rabade ja soode tekkimisest. Infot jagati saksa keeles, mis oli mulle ka keeleõppe seisukohalt huvitav.
Kolmandal päeval toimus tõukekelgumatk lumistel Kõrvemaa matkaradadel.
