​Olen siin Hurghadas olles väga puududst tundnud jalutamisest, kuid täna kontorist tulles, kui päikeseloojanguni oli umbes 1,5 tundi aega, otsustasin ma hotelli tagasi minna jalgsi.

Kaasreisijana autoaknast välja vaadates on see teekond mulle alati tundunud päris pika ja keerulisena, kuid täna, kui kontorisse saabudes  taksoaknast trajektoori takseerisin, tundus jalgsimatk mulle täiesti tehtav. Segadusseajavalt on seni mõjunud pikad U-pöörded, kuid jalakäijana saab neid ju vältida.
 
Päike kuldab teed

Nii mõnus oli pika reipa sammuga mööda siledat teed kõndida. Sheratoni tänaval, kus mu hotell asub ja kus mõned korrad poepidajate aktiivse tähelepanu saatel oma õhtukõndi sooritanud olen, kukkusin ükskord lausa käpuli, sest jalg jäi mingi konaruse taha kinni.
Täna aga, kõndides kuldse päikese paistel mööda sirget ja siledat teed, leidsin tee äärest isegi ühed silmailu pakkuvad õiekesed.
Ühe ristmiku peal tuli mul suuna valiku osas kahtlus, kuid valisin merega paralleelselt kulgeva tee ja õieti tegin – peagi olin ilusal rannal, kust paistis ära ka praegu tühjalt ja mahajäetuna seisev Hurghada esimene hotell Sheraton.
“Hotelli ei tohi pildistada,” ütles ühtäkki mere poolt lähenev turvamees, kui oms klõpsu juba ära teinud olin.
Kui linnaekskursioonil sõidame seda teed bussiga ja mõnd objekti vaid bussiaknast imetleda saab, siis nüüd sain näiteks majakast pilti teha, mis oma asukohaga maismaal eristub teistest majakatest.

Nii nagu lõunamaades ikka, on ka Hurghadas armsaid rahulikke koeri tänavail ringi jalutamas või magamas. Nii palju soojust ja rahu õhkub neist. Täna tegin ühele isegi pai, kui ta armsalt päikese käes peesitades justkui kusus end silitama.

Kaldapealselt avanevat vaadet Hurghada linnapanoraami koos sadama ja moshee sihvakate minarettidega sain silmitseda just nii kaua kui soovisin. Ostsin teeäärsest poekesest omale jäätise ja mõned pikad allamäge kulgevad sammud hiljem olingi märkamatult oma hotelli jõudnud.

Olin tänulik endale, et selle käigu ette võtsin ja nii spetsiifilisest Egiptuse hõngust, mis omane just loojangueelsele kuldsele tunnile, osa sain.  Nauding liikumisest ja õnnestunud orienteerumisest täitis mu südame  siira lihtsa rõõmuga.
 

​Soovin sinuga siin blogilehekülgedel jagada oma tähelepanekuid ja märkamisi, mis kogunenud ja settinud mööda maailma reisides. 
Iga rännak kannab endas lisaks uutele elamustele alati ka tükikesi vanast, mis muljete vastuvõtjasse talletudes uuest just talle ainuomase pildi loovad.

Seega, kui külastame ka samu kohti, pole meie taju ja nägemine neist iialgi sama.

Kutsun sind endaga rändama radadele, mis veel teadmata ning osa saama elu peegeldustest, mis end igas uues hetkes lahti rullida tahavad. Elu on alati rännak, olgu siis välises maailmas või enda sees ja ma tean, et rännates võõraid radu, olen alati teekonnal ka oma sisemaastikel - kasvades ja küpsedes.
 
EGIPTUSE EHEDUS

Täna, päikesepesa esimesel päeval, olen oma tööülesannetega seoses Egiptuses,  Hurghadas ja tahan sulle jagada igapäevaseid ja lihtsaid seiku oma elust, läbi vaatenurga, mis just mulle ennast avab.

Elamused söögisaalist

Mõtlesin, et lähen täna kohe söögiaja alguses, kell 18.30 õhtust sööma ja saan sellega ruttu ühelepoole. Aga võta näpust – kui ma 18.33 kohale jõudsin, oli söögisaal juba rahvast täis ja pikk saba toidulettide ees vonklemas. Piirdusin siis ainult salatiga – õnneks oli selle valik mitmekesine.

Üllatuslikult katsid täna laudu valged laudlinad, mille peal olid punased väiksemad laudlinad – jõulud vist saabunud. Tundus, et isegi tavapärane lärm oli veidi vaiksem – kas sundis väline pidulikkus ka inimesi suuremale vaoshoitusele, mõtlesin ma omaette.
Kooki ei võtnud ma ka seekord, sest ei ole nad nii isuäratavad midagi.
 
Jalutamise väljakutsed

Peale õhtusööki läksin õue, et teha väike jalutuskäik, aga ausalt öeldes siin pole eriti kuhugi jalutada. Peatänav Sheraton, mille ääres mu hotell paikneb, on ääristatud poodidega, kus müüakse tavalist turistikaupa ja teadagi kuulub õhtusesse „suhtlusprogrammi“ ka pealetükkivate müüjate eemalepeletamine, millega just alguspäevadel tegemist. Ma ei naudi seda jalutamist sugugi, sest kõnniteed on konarlikud, auklikud, suures osas liivased ja valgustamata – vaata, et jalgu ära ei murra.

Kuna ma täna läksin hotellist teisele poole kui tavaliselt, olin ma sealsetele poeomanikele uus nägu ja langesin taas tülitamise ohvriks. Olen tähele pannud, et paar viimast päeva, kui olen jalutanud oma tavapärast teed hotellist teisele poole, jätab mu isik poepidajad juba külmaks – võib-olla ka seetõttu, et olen seda maad läbinud ka vormipluusis ja portfelliga.

Jah, kui ma Sharmis olen mõnikord mõelnud, et päris igavad pikad sirged teed on jalutamiseks, siis nüüd mõtlen neist nostalgiaga, sest siin ei ole mõnusat tempokat kõndi küll kuskil teha.
Ma isegi ei võrdle Kreekaga, kus läksin veel hilisõhtul kuuvalgele rannaliivale jalutama.

Jah, ilmselt pean siin veel avastama uusi kohti, kuid pole seni taksosõiduks tungi tundnud, et mõnda kaugemasse linnaossa seiklema minna. Tagasiteel ostsin supermarketist šokolaadihalvaad ja datleid hibiskuses.
 
Linnatuur tehtud

Täna tegin esimese eetikeelse linnatuuri! Valmstasin hoolega ette ja olin väga elevil. Kogunemine erinevatest kuurortide osadest ei sujunud nii libedalt, kui oleksin tahtnud, aga see ongi pigem minu perfektsuse taotlus. Muidu läks kõik väga hästi ja tunne oli hea.