Ateena 2023. Aegina

Algus
​Olen nüüd Aegina saarel juba mõned päevad olnud ja esimesed ehmatavad muljed hotellitoast on asendunud teatava kodususega.
See klaustrofoobiline kambrike erineb ikka väga mu Ateena elamisest – kööginurka pole, vannitoa põrand ujutab ja üldse on kõik kuidagi väsinud ja kulunud ja väga askeetlik. Toas pole isegi veekeedukannu ega midagi. Läksin alt küsima, et soovin hommikul oma tervise preparaadi võtmiseks kindlasti kuuma vett tassikese. Paluti hommikul kööki tulla küsima. Käisingi ja sain.
Aga kolmandal päeval, kui retseptsioonis oli umbkeelne papi, ei saanud ta minu soovist aru. Alles peale vajalikke kõnesid kreeka keeles, kus vahepeal toru inglisekeelseteks selgitusteks mulle anti, tundus talle asi kohale jõudvat. Lubas keedukannu mulle tuppa tuua. Ja suur oli mu imestus, kui mõne hetke pärast oligi ta mu ukse taga, pisike veekeedukann käes!
Nii et hakkan siinse olemisega juba harjuma ja ega ma siia lebotama tulnudki. Olen ju pikad päevad õues ja sestap vajun ka kirjutamise asemel enamasti unehõlma.

Lõpuks loodusesse
Esimesel õhtul läksin jalutama Plakakia neeme suunas. Küll oli hea lõpuks looduses olla ja enda ümber merd  näha – tõeline nauding ja hingepuhastus peale enam kui kaht nädalat suurlinnas.
Tee kulges merepinnast pisut kõrgemal, väikese järsaku peal, nii et rand laius all ja minul avanes justkui selle kohal kõndides võimalus kogu seda helesinist ilu endasse ahmida. Minust allpool kõrgusid tugevate suurte käbidega helerohelised männid – just sellised nagu ma Peloponnesoselgi näinud olen. Milline nostalgia seda ilu vaadates.
Kõndisin neeme tippu, kus üsna veepiiril ilutses kaasagne väike kabel. Tagasi tulles tõmbasid mind trepid, mis mööda mäekülge alla mere suunas lookleid ja mõõdetud sammul neid mõõtes jõudsin täiesti vee äärde. Küll see oli tore! Pikutasin kivisel rannal ja lubasin õhtupäikese kiirtel end soojendada.

Valikud ja tegemised
Peas panin paika juba järgmise päeva tegevusi ja püüdsin nuputada, kuidas eesootavaiks päevils seada oma tegevused nii, et kõik oluline saaks tehtud ja nähtud. Mõistsin, et isegi kui läheksin hommikuse bussiga, ei saa ma ühele päevale mahutada kahte olulist objekti – Aphaia templit ja Nektariose kloostrit, sest Achaia lähedal on saare teine oluline linn Agios Marina ja kui soovin sealgi jalutada ja kella kolmese, viimase bussiga tagasi tulla, siis klooster enam mu kavasse ei mahuks.
Tegelikult ma isegi ei tea, kas buss kloostri juures üldse peatub ja kuidas sealt tagasi saan – kas jalgsi või taksoga, mille numbri olin sadama infotahvlilt ettenägelikult endale telefoni sisestanud. Ja seda võib ka ühe päeva jaoks liiga palju olla. Kaalun isegi auto rentimist, et saaks võimalikult vähese ajaga palju nähtud, kuid miski minus eelistas siiski seda stressi mitte valida.

Nii ma siis keerutan mõtteid, kus valikus on minna Moni saarele või Agios Nektariosesse, Achaia templisse, Palaiochorasse, Agistri saarele. Ja muidugi tuleb mul ka otse sadama kõrval paikneva Apollo templi varemed ära vaadata. Avatud on see vaid 17.30-ni nii et bussisõitudelt tulles läheb ehk napikaks.

Väikesaare idüll
Milline kõrvulukustav vaikus võttis mind vastu, kui hilisõhtul oma tuppa jõudsin. Midagi oli nii teisiti kui Ateenas. Ometi ei saanud ma und. Täiuslik vaikus ja pimedus ei suutnud läbi murda mu mõtete tulvast, mis uute elamuste ja võimaluste veskis jahvatades omale kohta püüdsid leida.
Vaatamata vähesele unele olin hommikul täiesti reibas. Kas mõjub saare puhas õhk ja energia kuidagi hästi, küsisin ma endalt.
Panin selga oma linase suvekleidi ja läksin pagarikoda otsima, et mõned pirukad osta. Jahe tuul ja pilvine taevas sundisid mind aga koju tagasi pöörduma ja garderoobi vahetama. Õnneks oli bussini aega.
Teekond Achaia templisse kestis pool tundi. Vaated bussiaknast jalust just ei rabanud, kuid võib-olla oli süüdi sombune ilm.
Seevastu kõrgelt templi juurest avanev vaade Saroni lahele ja ümbritsevatele saartele oli suursugune.
Kirjutasin sellest saarest ka inglise keelse artikli kodulehele, mille juures olin praktikal.
​ website Alloverfreece.com.