Tere tulemast!

​Soovin sinuga siin blogilehekülgedel jagada oma tähelepanekuid ja märkamisi, mis kogunenud ja settinud mööda maailma reisides. 
Iga rännak kannab endas lisaks uutele elamustele alati ka tükikesi vanast, mis muljete vastuvõtjasse talletudes uuest just talle ainuomase pildi loovad.

Seega, kui külastame ka samu kohti, pole meie taju ja nägemine neist iialgi sama.

Kutsun sind endaga rändama radadele, mis veel teadmata ning osa saama elu peegeldustest, mis end igas uues hetkes lahti rullida tahavad. Elu on alati rännak, olgu siis välises maailmas või enda sees ja ma tean, et rännates võõraid radu, olen alati teekonnal ka oma sisemaastikel - kasvades ja küpsedes.
 
EGIPTUSE EHEDUS

Täna, päikesepesa esimesel päeval, olen oma tööülesannetega seoses Egiptuses,  Hurghadas ja tahan sulle jagada igapäevaseid ja lihtsaid seiku oma elust, läbi vaatenurga, mis just mulle ennast avab.

Elamused söögisaalist

Mõtlesin, et lähen täna kohe söögiaja alguses, kell 18.30 õhtust sööma ja saan sellega ruttu ühelepoole. Aga võta näpust – kui ma 18.33 kohale jõudsin, oli söögisaal juba rahvast täis ja pikk saba toidulettide ees vonklemas. Piirdusin siis ainult salatiga – õnneks oli selle valik mitmekesine.

Üllatuslikult katsid täna laudu valged laudlinad, mille peal olid punased väiksemad laudlinad – jõulud vist saabunud. Tundus, et isegi tavapärane lärm oli veidi vaiksem – kas sundis väline pidulikkus ka inimesi suuremale vaoshoitusele, mõtlesin ma omaette.
Kooki ei võtnud ma ka seekord, sest ei ole nad nii isuäratavad midagi.
 
Jalutamise väljakutsed

Peale õhtusööki läksin õue, et teha väike jalutuskäik, aga ausalt öeldes siin pole eriti kuhugi jalutada. Peatänav Sheraton, mille ääres mu hotell paikneb, on ääristatud poodidega, kus müüakse tavalist turistikaupa ja teadagi kuulub õhtusesse „suhtlusprogrammi“ ka pealetükkivate müüjate eemalepeletamine, millega just alguspäevadel tegemist. Ma ei naudi seda jalutamist sugugi, sest kõnniteed on konarlikud, auklikud, suures osas liivased ja valgustamata – vaata, et jalgu ära ei murra.

Kuna ma täna läksin hotellist teisele poole kui tavaliselt, olin ma sealsetele poeomanikele uus nägu ja langesin taas tülitamise ohvriks. Olen tähele pannud, et paar viimast päeva, kui olen jalutanud oma tavapärast teed hotellist teisele poole, jätab mu isik poepidajad juba külmaks – võib-olla ka seetõttu, et olen seda maad läbinud ka vormipluusis ja portfelliga.

Jah, kui ma Sharmis olen mõnikord mõelnud, et päris igavad pikad sirged teed on jalutamiseks, siis nüüd mõtlen neist nostalgiaga, sest siin ei ole mõnusat tempokat kõndi küll kuskil teha.
Ma isegi ei võrdle Kreekaga, kus läksin veel hilisõhtul kuuvalgele rannaliivale jalutama.

Jah, ilmselt pean siin veel avastama uusi kohti, kuid pole seni taksosõiduks tungi tundnud, et mõnda kaugemasse linnaossa seiklema minna. Tagasiteel ostsin supermarketist šokolaadihalvaad ja datleid hibiskuses.
 
Linnatuur tehtud

Täna tegin esimese eetikeelse linnatuuri! Valmstasin hoolega ette ja olin väga elevil. Kogunemine erinevatest kuurortide osadest ei sujunud nii libedalt, kui oleksin tahtnud, aga see ongi pigem minu perfektsuse taotlus. Muidu läks kõik väga hästi ja tunne oli hea.