Lõpud ja algused

Ja ongi käes mul viimane päev siin Kreetal. Terve nädal on läinud selle tundega, et on nii tore, aga ometi ühel hetkel on käes aeg kohver kokku pakkida ja lendu tõusta.
Kui toredasti kõlab – kohver kokku! Millised mälestused sinna panen ja mida võtan kaasa, kas olen sama, kui see, kes siia viis nädalat tagasi saabus?
Tahaks minna veel sinna jalutama ja sinna ujuma ja siis linna veel korraks ja siis sellesse randa päikseloojangut vaatama ja siis võib-olla veel kuhugi matkale .. ahh, küll jõuab.. Ja siis märkad, et tegelikul tei jõuagi, sest täna on transfeer ja homme infod ja siis veel vaid paar päeva.. Nii et kui ma seda teha tahan, pean tegema kohe. Täna. Ei saa edasi lükata.
Selline mõnus kulgemine on alguses, siis kui on veel palju aega ja on tunne, et kõike jõuab. Aga kui lõpp paistab, siis tuleb tegutseda, et pärast ei jääks kripeldama. Aga seegi on suhtumise valik, sest võimalus on ka lihtsalt lahti lasta ja rannas raamatut lugeda. Ja teada, et kõik on kogu aeg ja igal pool olemas. Mälestustena minu sees. Sest kohad, kus olen käinud kolm aastat tagasi või ka kümme aastat tagasi, on ju ikka samad, nagu oleksin seal käinud eile. Igaüks omade mälestustega seotud. Tollased tunded ja emotsioonid ju ongi need, mis sellest paigast omase ja armsa teevad. Kas ongi siis vaja igale poole uuesti minna?
Mul on mingi kummaline vajadus otsida ennast neist möödunud paikadest, kogeda, kas mäletan seda tollast ilu ja valu, mis minust siis minu tegi. Minna tagasi, justnagu veendumaks, et olen nüüd teine. Ja kui ei lähe, siis kas ei kohtugi ma uuenenud endaga? Sisimas tunnen ju end teisiti, kuid miks vajan ma nende oliivipuude või mägede, kaljude või kristallsiniste voogude kinnitust sellele?
Nüüdki ma istun siin toas läpaka taga ja olen nukker, selle asemel, et minna randa ja võtta veel viimast päikesest ja soolasest merest. Aga ma kohe varsti lähen. Jajah, tahan minna mere äärde, sest tean, et see on kõige kosutavam, aga tahan ka veel kõrgete mägede vahel looklevate käänuliste teede peal oma väikese kollase autoga veereda.. Kumba siis valida ja kuidas teha rau endaga, kui ühest pead loobuma.
Võib-olla on see illusioon, et rahu tuleb hinge siis, kui kõik vanad paigad on üle vaadatud. Sama hästi saab enda seest ka mälestuse esile kutsuda ja laiendada emotsiooni käesolevasse hetke.
Elus ongi vist nii, et see, mis kord algab, peab alati ka lõppema. Igasse algusesse on lõpp juba sisse kirjutatud, et saaks sündida uus algus, uues kohas ja ajas.
Aga kas on võimalik seda võtta lihtsalt kui teekonda ja kulgemist ning lõppe ja algusi vaadelda kui lainetust, neile liigselt tähtsust omistamata. Sest väikesi alguseid ja lõppe on meil ju igapäevaselt, ilma et me neid nii väga märkakski, nad on justkui osa elu ühtlaselt lainetavast rütmist. Küsimus on, kuidas nende suurematega hakkama saada, mis su sügavamaid hingekihte näivad kriipivat. Aga las siis kriibivad ja puudutavad, küllap sünnib sellestki äratundmisi, mis rahu ja mõistmise toovad. Ja oskuse vaadelda ka elu kõrgemaid tippe osana hoovusest, mis sind ikka tasakaalus hoiab. Nii et ükskõik, mis sul seal kohvris on, suudad sa ikka kergusega lennnata, uute alguste poole, teades, et su oma arkusega väestatud juured sind ikka iseendas hoiavad.