Kreeta 2024. Jalutuskäik Rethymnos

​Hämarduvas Rethymno vanalinnas käib elu täie hooga. Pühade puhul on hilisel õhtutunnil ka kirikuuks lahti. Loen infotahvlilt, et Church og Our Lady of the Angels rajati õigeusu kirikuna 16. sajandi lõpus. Ottomani võimu ajal aga muudeti see, nagu teisedki Rethymno pühakojad, mosheeks. Hiljem on teda renoveeritud ja seal on pidanud teenistusi mitmed tähtsad preestrid. Kirikusse sisse astudes tunnen, kuidas kananahk ihule tuleb ja südamtshakra justkui avaneb. No ausalt, see kõlab ehk ülespuhutult, aga nii see just on. Väike ja hubane, tumepruuni sisustusega, kulla ja punase värvitooniga kaunistatud pühakoda kannab endas mingit erilist tugevat energiat. Olen väisanud ju paljusid kirikuid, aga sellist tunnet pole kaugeltki alati tundnud. Pole ka ime – kirikus avaldavad oma austust jumalale nii mõnedki inimesed. Minu kõrval seisab üks pikk ja kõhn mees, vaatab ainiti pühapilti ja kui olen istunud, et selle kiiku atmosfäärist veelgi enam osa saada, lõpetab ta oma austusavalduse, tehes käega enda ees ristimärki ja kummardades peaga. Ja niimoodi neli korda.
Siis siseneb kirikusse keskaealine naine, ohkab ja suudleb pühapilti altari ees. Teeb ristimärgi ette ja läheb teise pühapildi juurde, seisatab seal hetke ja ära minnes ohkab taas. Mina ikka istun ja imestan, et ei peagi ju nii kaua aega seal veetma, et osadust kätte saada. Siis tuleb kirikusse noor ja sale, pikkade heledate juustega naisterahvas. Suudleb samuti pühapilti, teeb ristimärgi ette ja juba ta pöörabki ümber, et ära minna. Meie pilgud kohtuvad hetkeks ja ma näen tema silmis rahu ja enesekindlust, kui tänaval tuleks selline inimene vastu, ei oskaks arvatagi, et hilisõhtune kohtumine jumalaga tema päeva rikastada võiks. Aga võib-olla on see osasaamine pühadusest ja hetkekski palvetes kellelegi kõrgemale toetumine just see, mis selle inimese päevale väge ja tuge annab?