Ja ongi käes mul viimane päev siin Kreetal. Terve nädal on läinud selle tundega, et on nii tore, aga ometi ühel hetkel on käes aeg kohver kokku pakkida ja lendu tõusta.
Kui toredasti kõlab – kohver kokku! Millised mälestused sinna panen ja mida võtan kaasa, kas olen sama, kui see, kes siia viis nädalat tagasi saabus?
Tahaks minna veel sinna jalutama ja sinna ujuma ja siis linna veel korraks ja siis sellesse randa päikseloojangut vaatama ja siis võib-olla veel kuhugi matkale .. ahh, küll jõuab.. Ja siis märkad, et tegelikul tei jõuagi, sest täna on transfeer ja homme infod ja siis veel vaid paar päeva.. Nii et kui ma seda teha tahan, pean tegema kohe. Täna. Ei saa edasi lükata.
Selline mõnus kulgemine on alguses, siis kui on veel palju aega ja on tunne, et kõike jõuab. Aga kui lõpp paistab, siis tuleb tegutseda, et pärast ei jääks kripeldama. Aga seegi on suhtumise valik, sest võimalus on ka lihtsalt lahti lasta ja rannas raamatut lugeda. Ja teada, et kõik on kogu aeg ja igal pool olemas. Mälestustena minu sees. Sest kohad, kus olen käinud kolm aastat tagasi või ka kümme aastat tagasi, on ju ikka samad, nagu oleksin seal käinud eile. Igaüks omade mälestustega seotud. Tollased tunded ja emotsioonid ju ongi need, mis sellest paigast omase ja armsa teevad. Kas ongi siis vaja igale poole uuesti minna?
Mul on mingi kummaline vajadus otsida ennast neist möödunud paikadest, kogeda, kas mäletan seda tollast ilu ja valu, mis minust siis minu tegi. Minna tagasi, justnagu veendumaks, et olen nüüd teine. Ja kui ei lähe, siis kas ei kohtugi ma uuenenud endaga? Sisimas tunnen ju end teisiti, kuid miks vajan ma nende oliivipuude või mägede, kaljude või kristallsiniste voogude kinnitust sellele?
Nüüdki ma istun siin toas läpaka taga ja olen nukker, selle asemel, et minna randa ja võtta veel viimast päikesest ja soolasest merest. Aga ma kohe varsti lähen. Jajah, tahan minna mere äärde, sest tean, et see on kõige kosutavam, aga tahan ka veel kõrgete mägede vahel looklevate käänuliste teede peal oma väikese kollase autoga veereda.. Kumba siis valida ja kuidas teha rau endaga, kui ühest pead loobuma.
Võib-olla on see illusioon, et rahu tuleb hinge siis, kui kõik vanad paigad on üle vaadatud. Sama hästi saab enda seest ka mälestuse esile kutsuda ja laiendada emotsiooni käesolevasse hetke.
Elus ongi vist nii, et see, mis kord algab, peab alati ka lõppema. Igasse algusesse on lõpp juba sisse kirjutatud, et saaks sündida uus algus, uues kohas ja ajas.
Aga kas on võimalik seda võtta lihtsalt kui teekonda ja kulgemist ning lõppe ja algusi vaadelda kui lainetust, neile liigselt tähtsust omistamata. Sest väikesi alguseid ja lõppe on meil ju igapäevaselt, ilma et me neid nii väga märkakski, nad on justkui osa elu ühtlaselt lainetavast rütmist. Küsimus on, kuidas nende suurematega hakkama saada, mis su sügavamaid hingekihte näivad kriipivat. Aga las siis kriibivad ja puudutavad, küllap sünnib sellestki äratundmisi, mis rahu ja mõistmise toovad. Ja oskuse vaadelda ka elu kõrgemaid tippe osana hoovusest, mis sind ikka tasakaalus hoiab. Nii et ükskõik, mis sul seal kohvris on, suudad sa ikka kergusega lennnata, uute alguste poole, teades, et su oma arkusega väestatud juured sind ikka iseendas hoiavad.

​Hämarduvas Rethymno vanalinnas käib elu täie hooga. Pühade puhul on hilisel õhtutunnil ka kirikuuks lahti. Loen infotahvlilt, et Church og Our Lady of the Angels rajati õigeusu kirikuna 16. sajandi lõpus. Ottomani võimu ajal aga muudeti see, nagu teisedki Rethymno pühakojad, mosheeks. Hiljem on teda renoveeritud ja seal on pidanud teenistusi mitmed tähtsad preestrid. Kirikusse sisse astudes tunnen, kuidas kananahk ihule tuleb ja südamtshakra justkui avaneb. No ausalt, see kõlab ehk ülespuhutult, aga nii see just on. Väike ja hubane, tumepruuni sisustusega, kulla ja punase värvitooniga kaunistatud pühakoda kannab endas mingit erilist tugevat energiat. Olen väisanud ju paljusid kirikuid, aga sellist tunnet pole kaugeltki alati tundnud. Pole ka ime – kirikus avaldavad oma austust jumalale nii mõnedki inimesed. Minu kõrval seisab üks pikk ja kõhn mees, vaatab ainiti pühapilti ja kui olen istunud, et selle kiiku atmosfäärist veelgi enam osa saada, lõpetab ta oma austusavalduse, tehes käega enda ees ristimärki ja kummardades peaga. Ja niimoodi neli korda.
Siis siseneb kirikusse keskaealine naine, ohkab ja suudleb pühapilti altari ees. Teeb ristimärgi ette ja läheb teise pühapildi juurde, seisatab seal hetke ja ära minnes ohkab taas. Mina ikka istun ja imestan, et ei peagi ju nii kaua aega seal veetma, et osadust kätte saada. Siis tuleb kirikusse noor ja sale, pikkade heledate juustega naisterahvas. Suudleb samuti pühapilti, teeb ristimärgi ette ja juba ta pöörabki ümber, et ära minna. Meie pilgud kohtuvad hetkeks ja ma näen tema silmis rahu ja enesekindlust, kui tänaval tuleks selline inimene vastu, ei oskaks arvatagi, et hilisõhtune kohtumine jumalaga tema päeva rikastada võiks. Aga võib-olla on see osasaamine pühadusest ja hetkekski palvetes kellelegi kõrgemale toetumine just see, mis selle inimese päevale väge ja tuge annab?